Yri Naelapea avaldas K. (Kaljo) Randa pseudonüümi all 1937. aasta "Nädal Pildis" numbrites 8-11 (46-49) Joosep Kiiss'i märkmete ning temaga peetud vestluste põhjal alljärgneva loo. Originaalartikli autoriõigused on autoriõiguse seaduse §41 kohaselt aegunud. Digiteeritud artiklis on originaali kirjapilt ja liigendus üldiselt muutmata, vaid paar kasutatud lühendit on stiililise ühtsuse huvides pikalt välja kirjutatud (originaalis kasutati neid ilmselt seetõttu, et kuukirja küljendus klappima saada).
Tekstis esinevaid genealoogilisi vihjeid:
- 1862. aastal elas noor Joosep Kiiss Sillaotsa talus (vt1, vt2)
- 1862. aastal tegutses Ninal kullassepp Teslov (vt)
- 1863. aastal liikus Metsakivi Kaarli mahitusel Krimmi poole sadakond inimest, kellest Kaarlile paremini tuttavad olid Jõgi Juhan ja Kase Kaarel peredega Laheperalt, Käpa Tõnu ja Kalmuse Aadam peredega Riidmaalt, rätsep Mihkel Mihkelson (vt1, vt2, vt3, vt4)
- Krimmist edasi Kaukasusse liikusid mh. Kalmuse Kaarel, Kiisa Toomas, Kannu Kusta (vt)
- Taaniel Paulmann oli Virumaalt Krimmi läinud kirjaoskaja, kes 1864. aasta augustis oli Simferoopolis (vt)
kelle andmeil K. Randa kirjutas käesoleva mälestustesarja.
1933. a. avaldas Seletuse vanaperemees Joosep Kiiss, tol ajal veel — oma 80 eluaastast hoolimata — vägagi kõbus ja erk eesti talutaat Alatskivilt, "0lionis" huvitavaid ja avalikkusele senitundmatuid üksikasju sisaldavaid mälestusi Alatskivi kirjutaja Juhan Weitzenbergi luuletuse kaudu populaarseks saanud Laksi Tõnisest.
Kiiss valgustas esmakordselt Alatskivi sündmuste troostitut üldtausta ning Laksi Tõnise tõelist osa võitluses talurahva õiguste eest mõisniku omavoli vastu. Mõni aasta pärast oma mälestuste ilmumist suri Joosep Kiiss. Aga enne oma surma oli ta suutnud panna paberile uue huvitava peatüki oma mälestusist ning seda veel suusõnal mitmel korral täiendanud jutuajamistel K. Randaga. Kiissi kirjalike ning suusõnaliste andmete alusel ongi K. Randa koostanud käesoleva kirjutuse.
See mälestustesari sisaldab uudisandmeid avalikkusele seni täiesti tundmatust Metsakivi Kaarlist, mehest, kes Laksi Tõnise järglasena Alatskivil teostas selle, mis Tõnisel endal äpardus — suurema väljarändamise organiseerimise Alatskivilt Krimmi. Pealegi andis tõuke selleks väljarändamiseks ning võimaldas selle teostamise seik, mis kõlab kui episood romaanist, kui muinasjutt elu 1001 ööst. Ei juhtu ju igapäev, et karjapoiss leiab kaks kalliskivi, mis "hiilgasid kui kassisilmad" ja milliste eest Tartu kullasepp poisi isale maksis tohutu summa — 4500 rubla.
Toimetus.
Laksi Tõnis sureb
Laksi Tõnis, Alatskivi koolivanem ja vallakohtu esimees, suri 53 a. vanuses. See oli uue kalendri järgi 12. märtsil 1861, nii siis 71 aastat (nüüd juba 76 a.) tagasi. Ta ei pääsnud raskest mõisa orjamisest võõrsile, kuhu ta väljarändamist ühes teiste alatskivilastega oli kavatsenud ja organiseerinud, kuigi tal luba väljarändamiseks oli juba käes. Selle oli ta hankinud Liivimaa kubernerilt Riias. Sest tal oli elavalt silma ees Alasoo koolmeistri Märt Viilipi saatus, kellele Alatskivi parun oli lasknud anda 60 vitsalööki selle eest, et mees oli julenud kirjutada üles välja rännata soovijate nimesid ning koguda raha Krimmi oludega tutvuma saadetavaile maakuulajaile teekuludeks. Parun Nolcken, kes Alatskivi oli naissoost pärijate kaudu von Stackelbergidelt saanud, ei tahtnud ju milgil juhul jääda ilma teda tasuta teenivaist teolisist. Välja rännata püüdjad olid tema silmis mässajad, kelle vastu ta kasutas oma võimu ja, kui see ei aidanud, siis võttis appi pimedalt kuulekad vene sandarmid, politsei ja sõdurid, tembeldades nende silmis sääraseid talumehi juba korra ja riigivõimu vastu mässajaiks. Nii oli ka vene sandarmite abi ja vägivalda tarvitatud just Viilipi kallal, kes vene voimu sugugi ei eitanud, vaid otse selle vastu, püüdis eestlasi Alatskivilt, Laksi Tõnise juhtimisel, vene seaduse kaitse alla Venemaale viia.
Et mitte uisapäisa tormata võõrastesse oludesse, saadeti Otsa Kaarel ja Kalmuse Jüri Krimmi maad kuulama.
Liigtuhinas oli aga Tõnis teinud suure vea, ja teised tema eeskujul samuti: öeldi parunile rendilepingud üles, ära ootamata maakuulajate otsust, kes veel Krimmist polnud tagasi jõudnud. Kui maakuulajad viimaks oma pikalt teekonnalt hobustel Alatskivile tagasi olid jõudnud ning elamisvõimalused kehvadele eestlastele Krimmis sootuks maha laitnud, oli alatskivilaste seisukord veel raskemaks kujunenud, sest võõrsile ei söandatud nüüd enam minna, üksikud välja arvatud, kohale aga ei saadud ka jääda, sest oma talude rendilepingud olid mõisale üles öeldud ning "üleannetute" karistamiseks parun neile enam oma talusid tagasi ei annud.
Kui Tõnis läks paruni palvele, vastas talle mõisnik: "Olen juba ammu sinust lahti saada tahtnud, aga ei saanud. Või oled mulle veel vähe pahandust teinud näit. oma kohtumõistmisega! Kui minu valitseja arvab, et süüdlasele tuleb anda 30, siis sina lased protokolli kirjutada 15. Ja kui Matse Kaarel mõisas teol olles laseb oma hobuse mõisa rukkipõllule, siis valitseja tahab määrata Kaarlile 30 lööki, aga sina mõisted mulle Kaarli 15 kopikat kahjutasu maksma. Arvad, et olen sant? Oleksin sulle endale peksa anda lasknud, kui oleksin seda võinud, kuid alati oled sa kaval oma nahka hoidma. Või tema tuleb nüüd minult Laksi talu tagasi paluma! Laksi talu on juba ära antud Kokora mehele Ants Käärdile. Mul on Alatskivi] veel 15 talu peremeheta, kuid sinule mina neid ei anna pidamiseks. Pea meeles, et olen parunihärra ja mitme mõisa ja valla omanik. Ja nüüd hoia, et sa enam minu näo ette ei tule. Jumalaga!"
Raskest tööst murtud, nüüd rängalt muretseva ja Alatskivi rahva ees otsekui südametunnistuse piina kannatava Laksi Tõnise tervis varises lõplikult, kuni surm tegi ta viletsusele ja vaevlemisele lõpu ja — "seitse jalga pikkusele, neli jalga lai maatükk Laksi Tõnisele seal siis antud sai."
Laksi Tõnis oli parajat kasvu, sirge, väikese lõuahabemega mees. Paled olid habemest hoolikalt puhtaks aetud. Tõnise juuksed ja silmakulmud olid mustad. Kuni oma raskesti haigestumiseni oli ta elurõõmsa pilguga jõuline mees.
Minu isa talu oli Tõnise taluga kõrvuti, ainult roikaaed lahutas meie elamuid. Seepärast mäletangi mina Tõnist nii hästi ning tean ka teda hinnata, sest käisin ju kõigil neil nõupidamisil, milliseid Tõnis oma talukambris öösiti teiste peremeestega korraldas. Olgu veel tähendatud, et meie talude õueväravadki olid kõrvuti. Meie põllud asetsesid vaheldamisi, nagu see oli kõikjal nii enne maademõõtmise ja kruntiajamise aegasid taludes. Ühine oli ka meie talude heinamaa. Siin hein tehti mõlema pere poolt ära, kusjuures hiljem kuivad heinasaod jaotati pooleks.
Laksi Tõnis oli surnud, aga seeme, mille see mees oli külvanud, ei hukkunud. See idanes ja andis vilja. Sest kuigi mõis pärast Tõnise surma veelgi tigedamaks muutus alatskivilaste vastu, oli ta ometi varsti sunnitud tegema järeleandmisi rahvale ta elujärje parandamiseks. Mõisniku närvid rebenesid, ta ei jõudnud enam vastu seista saabuvatele uutele aegadele. Kivi oli hakanud veerema ja mõisniku mõistus ei suutnud enam seda seisma panna. Töötagu oma palgaliste moonakatega — meie teda enam ei orja, otsustasid alatskivilased. Ennem juba võõrasse, kuid vabasse Krimmi, kui jääda Alatskivile orjama. Ja lõpuks oli ometi igaüks Alatskivi peremees omaette mees, kes võis oma tulevikule mõtelda ka ise, — sedagi tegema oli neid Tõnis õpetanud. Muidugi, paljudel polnudki enam, nagu teame, valikuvõimalusi. Talud olid käest antud, uhke mõisnik, arvates, et nüüd lõpuks on tal eesti talumehed taltsatena pihus, neid tagasi ei annud ning ta tegi seega omakord vea. Sest juba Tõnise surma-aastal asus Alatskivilt Krimmi teekonnale 12 perekonda. Need, kes olid kartlikumad ega julenud nii kaugele rännata, otsisid endile uued eluasemed Peipsi taga — Alatskivi paruni mailt mindi ikkagi ära. Ja Oudova kreisi siirdus nüüd põldu harima ka Laksi Tõnise perekond — ta naine, poeg ja 3 tütart. Tõnise pojapoeg teenis hiljem Peterburi pangas ametnikuna. Ta oli juba igati vaba mees sootuks uutes oludes. Ja tema oli ka üks neid, kes oma vanaisa mälestussamba püstitamiseks saatis Alatskivile otsekohe 50 rubla, kui talle alatskivilaste kavatsusest teatati.
Võiks arvata, et nüüd, pärast 12 perekonna siirdumist Krimmi ja teiste rändamist Oudova maile, on Alatskivile nii-ütelda läbi häda ja pisarate rahu majja saabumas? Ei! Nähes, et parunist on võimalik vabaneda, et parun ei mõtlegi muutuda inimlikumaks, nüüd vast tõeline väljarändamise laine Alatskivit haarama hakkab! Kahjuks ei tea meie aga sellest midagi. Jutustan nüüd, kuidas see tõeliselt toimus, sündmuste järjekorras.
Teoorjusele lisandub raharent
Jüripäeval (1861) tuli Laksi tallu, mida kunagi ka Metsakiviks, nüüd aga uue peremehe järgi Käärdi taluks hüüti, Ants Käärdi, Kokurast. Metsakivi talusid oli mitu, teadkem, ning ühe nende järgi kandis üks peremees Metsakivi Kaarli nime. Järgnenud sündmustes etendab viimane suurt osa.
Minu isa, kes ka oli oma Kiisa talu mõisnikule tagasi annud, välja rännata enam ei saanud. Oma endise otsuse muutmisele õhutasid teda kodused. Ning tema, kavalust appi võttes ja paruni ette viies oma ühe silmaga vana isa, sai tema läbi mõisniku südant pehmendada — tema isale, s. o. minu vanaisale, anti 12 a. rendile Sillaotsa talu, kusjuures oma kirjaoskamatu isa eest pidi lepingule alla kirjutama minu isa… Teoorjuse kõrval ta pidi maksma nüüd parunile ka rahas renti. Rent ei määratud karistuseks, see oli üle maa puhuma hakanud uute vene seaduste tuultest tingitud. Nii et uutest seadustest, mis teoorjuse pidid kõrvaldama, oli alul vaid kahju rahvale: teoorjus jatkus seaduste kiuste ja samas pidi eesti talumees mõisale veel suure summa rendi näol tasuma. Oli saabunud uus aeg, aga polnud ometi. Ning parun, teades maarahvast paremini, et tema poolt eestlaste kurnamistele tuleb varem-hiljem ikkagi lõpp, tahtis nüüd võtta talumeestelt veel, mis võimalik oli võtta. Ühe naha asemel ta võttis nüüd talumehelt kaks. Ja nii kujunes teoorjus oma täies karmuses ja valusas tõelikkuses maksvusele just otsekui alles nüüd! Kui mõtelda, et ainult 75 aastat lahutab meid tollest ajast, mil talumees pidi esiteks orjama mõisat tasuta ning teiseks talle veel raha maksma selle eest, et ta tohtis ka enda heaks põldu pidada! Vabanemine teoorjusest oli ju alul vaid paberil olemas. Keskmise talu keskmiseks rendiks oli 100 rubla — ehk viie lehma ja kolme härja hind kokku. Vilja saadi vähe ja seegi, mis saadi, ei maksnud midagi, hinnad olid madalad ja Tartu turg kaugel. Millest pidi rendiraha tulema? Ei parun sellest küsinud. Meeletu aeg oli.
Talud olid kohustatud endiselt mõisa kõiki laialdasi põllutöid ja karjatalitusi hoolikalt-korralikult ning tõrkumatult, vastuvaidlematus korras, vitsahirmul ja talust väljatõstmise ähvardusel täitma. Kui keegi söandas toetuda uutele seadustele, milliseid ise lugeda ei saadud ja millistele vaid kuulduste põhjal saadi toetuda, nuheldi säärast talumeest seda valusamini.
Näiliselt kergem oli elu talvel, mil talupidaja kohuseks oli mõisale puid ja heinu vedada, muidugi oma hobuse ja oma riistadega ning oma reega, ja mõisa õlle- ja viinavoores käia, mil puhul küll anti kätte ka tublimaid, mõisatoidul peetud mõisahobuseid, talumeeste oma hobustele lisaks. Need voorid pidid käima Riias, Peterburis ja mujal. Hirmus oli inimeste külmetamine nii pikkadel teekondadel.
Jänesejaht Alatskivi mõisas
Muule orjusele lisaks seltsis veel üks eriline orjuse viis. See oli kohustus saata mõisale "jählisi", mis oli küll kergemaid orjuse vorme, aga siiski ka tülikaid, sest see võttis mitmeks päevaks karjased talust ära. Nimelt oli mõisail kombeks igal sügisel, enne mihklipäeva, jahipidusid korraldada. Ühest säärasest jahist (a. 1862) ma pean rääkima pikemalt, sest selle tagajärjed olid suured.
Jahi puhul oli iga talu kohustatud mõisa käsutusse saatma ühe poisikese või tütarlapse, keda kasutati jahilooma mõisnike koerte ette ajajaiks. Tänapäeval eesti küti mõiste on lahutamatult seotud püssi tarvitamisega jahil. Tollal aga mõisnikest jahilisil, erandjuhud välja arvatud, endil püssi kaasas polnudki. Ratsaspordijahi õhinas mõisnike poolt aeti seni vaest looma taga, kuni see elavalt tabati, kui ta vahepeal koerte hammaste ohvriks polnud langenud.
Alatskivi mõisa kutsuti kokku peaaegu kõik ümbruskonna mõisnikud lähedalt ja kaugemalt, kellega jahi korraldaja polnud just tülis või halvas vahekorras. Mida rikkam oli mõisnik, seda suurem oli ta jahikülaliste arv ja mida kõrgemat nime kandis ta, seda tähtsamad olid ta kutsutud. Parun, krahv jne. ei käinud just meeleldi läbi väiksema venna — von'iga. Tehti endi vahel vahet ka jahipidude puhul.
Keskmiselt jõukas mõisnik kutsus oma jahile kokku 10-15 naabermõisnikku. Kõigil oli kaasas oma saatjaskond ja kutsarid, koerapoisid ja — hurdad, kõik tõllas. Ees sõitis mõisniku enda tõld, 2-4 hobusega rakmeis ja toapoiss ning kutsar pukis. Isanda tõllale järgnes pikk, valge presendiga kummitatud nn. hurdatõld. Sesse oli paigutatud koerte kõrvale ka talli- ja koerapoiss ja mõnikord ka kokk. Viletsamaid vendi, muide, olid need koerapoisid, kes kintsukaapijatena oma libedat keelt talurahva peale peksid ning mõisale teatavaks tegid kõik, mis külast kuuldus…
Koertetõlla ette oli rakendatud 2 hobust. Kui koeri ja teenreid oli aga mõisnikul suuremal arvul ühes, siis vedas seda tõlda mõnikord ka 4 hobust. Selle tõlla taha oli seotud kaks või rohkem ratsahobust, määratud mõisniku ja ta koerapoisi jaoks. Nendel aeti jahipäeval hurtadega võidu.
Säärase jahikülalise tõld koertetõlla saatel kihutas harilikult kiirelt maanteel edasi. Mägedest alla sunniti hobuseid liikuma sammu, kuna vastu mäge nad pidid, kõrvad rõõmsalt püsti, jooksma üles ning ka muidu vastava kasvatuse osalistena oskama esineda. Saadetud eesti külalaste uudishimulikest, aga täiskasvanute murelikest pilkudest, nii sõideti küllakutsuja mõisa.
Säärased jahid kestsid harilikult kolm päeva ja igal jahil pidid talulastest virgad ajajad kohal olema. Nende ülesandeks oli jahiloom leida, see jahiliste salgale koerte ette ajada lagedale väljale või, kui kütiti selle kõrval ometi ka püssidega, siis jänes, rebane või mõni muu loom sisse piirata ning see siis küttide püsside ette hirmutada. Ajajate saatmiseks mõisa anti käsk mõni päev enne seda. Tavaliselt algas jaht esmaspäevasel päeval. Vastavad käsud kandsid suusõnal taludesse laiali mõisa kiltrid ja väljavahid ratsahobustel.
Jutustan ühest säärasest Alatskivi mõisa poolt korraldatud jahipeost ja selle tulemustest.
See oli 1862. a. septembrikuus, niisiis 1½ a. pärast Laksi Tõnise surma.
Ühel päeval ratsutas kilter meie õue ning andis käsu saata järgmise esmaspäeva hommikuks kell 8 mõisa üks "jähline" (jahiline), kaasas kolme päeva toidumoon. Ajaja ei tohtinud seekord alla 14 eluaasta vana olla. Kui minu isa küsis, miks siis nüüd nooremaid ajajaid ei või saata, kõlas kiltrí vastus: "See on parunihärra Nolckeni käsk. Sel aastal tulevad jahile väga kõrged saksad, nagu Sangaste krahv, Puurmanni krahv, Saare krahv, Vara krahv ja koguni üks vürst, nimelt venelane Šeremetjev. Nii kõrgete härrade pärast ei lubatagi siis lastel ajajaiks olla."
Nii rääkis kilter ning ratsutas edasi järgmise talu poole. Jõudnud tolle õueväravale, ta tõmbas kepiga üle selle varbade või lattide nagu oreliklahvide, et teataks häälest, milline ametimees on mõisast kohal.
Seega polnud jahilísed, seekord lähedalt, vaid üsnagi kaugelt, sest Puurmannist näit. on Alatskivile juba linnuteed oma 50 kilomeetrit, Sangastest aga linnuteed juba umbes 100 kilomeetrit.
Isa läkitas meilt mõisa "jähliseks" karjatüdruku.
Kui meie "jähline" jahi esimese päeva õhtul koju tuli, seletas ta, et neil, ajajail, õnnestunud hurtade ette ajada vaid 5 jänest, kes ka tabatud sakste poolt, ning muidugi — rukkipõllul.
Mitu jänest, seletas tüdruk, jooksid ühe talu põllule. Kui saksad neid nägid, lasti hurdad rihma otsast valla ja, hurdad ees, ratsanikud tuhatnelja järel, kihutati haavikuemandatele järele. Surmahirmul jänesed lippasid ees kui tuul, tegid siis äkilise seisaku, pöördusid ümber ja lidusid tagasi, pikkade keredega hurdad aga tormasid neist suure hooga mööda. Nüüd alles algas pöörane trall otse rukkipõllul. Hagijad ja hobused, kõik olid seal puntras koos ja puperdasid läbisegi. Kui jänes lõpuks tabati, oli põld kui poriauk, sest maa oli vihmadest pehme.
Mis pidi ütlema vaese talumehe süda seda nähes? Ta hiljem pöördus küll mõisa poole ning sai — ime seegi — tasuks hõberublatüki oma härda palumise peale. Pärast teised talumehed panid ise raha kokku ning aitasid meest. Mõni viis talle ka teri, mõni leivajahu, kui ta häda oli kõige kibedam.
Aga see oli alles jahi esimene päev. Ootasime kurvalt, et mis toob järgmine. Ega meiegi võinud olla kindlad oma rukkinurmekese säästmisele.
Päev algas ka seekord vihmata ja keskpäeva ajal võidi jahile lähemais taludes kuulda püsside paugutamist, koertest aga ei kihku ega kahku.
Kui ajaja sel õhtul koju saabus, seletas ta, et sel päeval pole koeri jahil olnudki, kütitud püssidega, ja kütte olnud platsis vähem kui eelmisel päeval; seda seepärast nii, et hurdad öösel ära põlenud.
"Mis jutt see on, kuidas ära põlenud?" küsis minu vanaema, kes oli teistest perekonnaliikmeist jutukam.
"Või mina tean, kuidas just see lugu olnud, aga nii räägiti mõisas. Keegi palju midagi pikemalt ei tahtnud jutustada, sest kogu mõisarahvas oli ära hirmutatud. Käisime Rootsisool ajamas ning saksad, tõesti ilma koerteta, olid Alasoo-poolsel küljel püssidega ees. Ajasime pajupõõsaste vahelt 7 jänest välja ja need lasti ka kõik maha. Nii oli saak täna eilsest kahe jänese võrra suurem," jutustas ajaja.
Istusime õhtulauda.
"Eks me hiljem kuule, mis juhtus nende hurtadega," öeldi, ja parajasti sõitis meie õueväravale mõisa käskjalg ratsahobusel. See oli mõisa väljavaht, meie vanaema sugulasi. Isa kutsus sugulase tuppa ja küsis temalt, mis uut kuulda ja kuidas õieti oli selle koerte põlemisega lugu. Väljavaht vastas naeratades, et niisugust asja tühja kõhuga küll ei saa rääkida. Palutud siis lauda, ta jutustas:
"Ega hurdad-tühjad ära just põlenud, aga on küll kõigil karvad ja kõrvad kõrbenud ja mõnel küljed verised. Noh, kärvas ju neid ka — neli Alatskivi hurta ja kolm Saare krahvi peni. Tuli aga polnud neid tapnud, vaid suits. See oli juhtunud nii:
Noh, teate isegi, mis pärast jahti mõisas sünnib: härrad joovad lossis, aga kutsarid, tallipoisid ja koerapoisid — kutsaritoas. Kogu öö käis sööming-jooming ja kisa-kära oli palju. Kas jahipäevil tohib mõisas viina- või õllepuudust olla! Paruni poolt oli kästud aidamehel ja kirjutajal kutsareile ja koerapoistele ning teistele anda keldrist niipalju märjukest kuipalju aga keegi nõudis. Peatäie sai igaüks, kes aga õuel liikus. Nagu ise teate, asub hurdatall kalda all köögi lähedal. Sinna toodi kaerapõhku sisse, et paruni ja tema külaliste penidel oleks pehmem ase põõnamiseks. Iga isanda hurdad olid eri lahtreis. Õhtul muidugi koerapoisid neid hurti söötsid ja juhatajaks oli sealjuures abimetsasaks, paruni poolt selleks määratud penide komandant.
Täna hommikul mõisa öövaht märganud enne koitu, et hurdatalli aknast kahmib välja suitsu ja tuld. Ta joosnud talli juure, tõmmanud ukse lahti, vastu paiskunud kibedat vingu. Kui esimene suits oli lahtunud, näinud öövaht, et hurdatalli põrandal lebab keegi meelemärkuseta mees. Ta tirinud mehe jalgupidi põõsa alla, kustutanud seejärele sepapoisi abil tule ning vabastanud lahtritest koerad. Need, kes elanud, tulnud ise tallist välja. Kui jõudis hommik — vaat' siis, kus tõusis kisa, kui kuuldi, mis oli sündinud! Saksad ja koerapoisid ning igasugused teised mõisamehed jooksid segamini siia-sinna, kisades ja käratsedes ja kätega vehkides. Parun saatis abimetsasaksa, oma koerte komandandi, jalamaid mõisast minema, oli ju tema koerte eest vastutavaks tehtud. Muist saksu lasksid hobused rakendada ning sõitsid pahastena minema. Saare krahv sõitis ka ära, jättes oma koerapoisi uimasena sinnasamasse põõsa alla, kuhu ta öövaht tallist oli tirinud, sest tema see mees oli, kes oli öö veetnud hurtade juures, ja üldiselt oldi arvamisel, et Saare koerapoiss joobnuna oligi talli tikkunud ning seal suitsetades õled süüdanud. Olgu, kuidas selle põlemisega ja tõelise süüdlasega ka lood olid, viimaks saksad pikapeale siiski toibusid juhtunust. Nad pidasid nõu ning otsustasid seekord minna jahti püssidega Rootsisoole, sest kuidas sa kõrbenud hurtadega enam jahti pead — kogu sakste mõnu oleks rikutud olnud. Ja nii mindigi siis jalameestena kella 10 ajal jahti. Kui tagasi jõuti, andis parun mulle käsu teatada kogu vallarahvale, et jaht on lõppenud ega ole enam homme tarvis ajajaid mõisa saata. Ja seda teadet ma siis nüüd laiali kannan," lõpetas väljavaht jutu ja söömise ühel ajal. Varsti ratsutas ta meilt edasi.
Selle värava lähedal nuheldi vanasti rahvast.
Metsakivi Johannese ootamatu õnn.
Niisiis jaht oli läbi ja mul poleks vajadust olnud sellest pikka juttu tehagi, sest hurtade põlemine Alatskivi mõisas selle jahi ajal a. 1862 polnud kes teab milline säärane sündmus, et sellest oleks põhjust olnud pikalt rääkida. Noh, mõned saksad sattusid selle jahi tagajärjel koerte pärast omavahel tülli, aga millal siis need saksad üksteisega ei tülitsenud, säärane asi oli nende juures üsna igapäevane nähe.
Sel jahil aga oli üks eriline tulemus ja see mõjutas umbes 100 eesti inimese oma isade maalt väljarändamise kiirenemist.
Lugu sai alguse jahi teisel päeval, kuid kuulsime sellest alles järgmisel.
Oli hommik ning mina väikemehena alles magasin, vahtides oma asemelt, kuidas vanaema kambriakna valgel sukka kudus. Aken oli pisike, üheainsa klaasruuduga, mis oli läbimõõdus igapidi vaid 10 tollikest — nii pidime tollal Sillaotsa talus elama.
Saanud ma vaevalt riietuda, avanes kambriuks, ning naerunäol astus sisse Metsakivi Kaarli naine. "Tere ka, üleaia vanaema," tervitas, "tulin ka teid vaatama, et kuidas siin elatakse?"
Vanaema kutsus teda enda kõrvale pikale pingile istuma ja külaline nii tegigi, alates aga siis ka kohe juttu ning pahvatades ruttu välja, mis tal uudisena südamel pakitses.
"Kas tead, üleaedse vanaema, meie Juhanes on nüüd rikas!" hüüdis ta. "Jah, rikas jah. Ei tema nüüd enam oma jalga maamulda pista ega adra taga käi, nagu minu mees Kaarel ja kõik meie teised talumehed, kes elupäevad on pidanud adra kohal küürutama."
"Nonoh," imestas vanaema, "sinu poeg Johannes pole veel 15-aastanegi ja juba nii rikas, et pole vaja jalgagi põllule viia, mina ei saa sinu mõistujutust aru."
"Juhanes leidis palju sulaselget hõberaha! Kel nii palju raha on, kas sel veel on tarvis adra taga paterdada?" vastas naabrinaine.
"Kel seda raha siis nii laialt oli, et ta seda hoida ei mõistnud ?" kahtles vanaema.
Nüüd oli külalise mõõt täis. "Ega ta seda raha varastanud või suurteelt leidnud," hüüdis ta, "selle leidis ta Rootsisoost! Ta läks eile hommikul mõisa jahilistele ajajaks. Panin talle kaks suurt leivamurikut ja terve heeringa kui teopoisile kunagi leivakotti. Aga kui ta õhtul jälle koju tuli, oli tal leivakott veel raskem kui teele minnes. Tahtsin katsuda, et mis tal seal kotis ometi on nii rasket, aga ta ei lasknud, läks ära rehetarre. Mina sain kohe aru, et ei selle leivakotiga ole asjad õiged, mina kohe kutsusin Kaarli ka ühes ja nii läksime rehetuppa poisile järele. Mina mitte ei saanud rahu, et mis tal seal kotis on, süda ütles, et midagi peab olema seal… Juhanes arutas parajasti leivakotisuud lahti ja võttis siis välja suure kannu täie hõbedat, oh sa mu heldekene! Meid nähes poiss ütles, et tema ei tahtnud kambris pererahva nähes seda raha meile näidata. Katsusime siis Kaarliga raha sõrmede vahel, et raha jah mis raha ja hõbe mis hõbe ja kui palju pealegi! Ega ma seda varastanud, ütles Juhanes.
Kui hommikul mõisa läksin ja teistelt kuulsin seda hurtade põlemise lugu, oli meil, poistel, seda päris naeruks lõbus kuulda, et vaata, mis sakstele juhtus. Nüüd nende kallid penid mokas ja jaht otsas! Aga seal tulid saksad püssidega õue, ei ühelgi hobust ega koera enam kaasas ja siis hommikupoolikul ajasime jäneseid neile ette kiriku tagant soo pealt. Peale lõunat läksime uuesti jahti. Veski jõe peale oli kõrvuti pandud kaks lauda ja neid mööda läksid kõik ajajad ja metsavahid Rootsisoo poole üle. Nüüd seati ajajad pikuti jõe ääre, igaühe vahet 10 sammu, ja siis hakkasime ketis sedasi rinnu, suure kisa saatel Rootsi-küla poole liikuma, kus saksad püssidega ees jäneseid ootasid. Minul olid jalad põlvedeni märjad ja külmetasid. Keerasin ühe mätta otsa, et natuke seisatada, sest olin teistest ees. Äkki tunnen jala all ümmargust asja. Tõmbasin kätega paar korda sammalt, et näha, kas on kivi või midagi muud, ja tuli nähtavale kannu kaas. Istusin nüüd mätta otsa ning tõmbasin oma pastalde paelad ruttu lahti, sest nägin metsavahti tulevat. Ta sammuski minu juure ja käratas, et
"Poiss, mis sina istud siin, kui sa edasi ei lähe!”
"Pastlapaelad läksid lahti," vastanud jah Juhanes ja hakanud neid siduma… Kuni tema neid sidunud, kadunud kõik teised pajupõõsa taha. Nüüd tema karanud üles, pannud leitud rahakannu leivakotti ning siis kohe — kojupoole tulema. Ei vist pandudki tähele, et üks poiss puudub…
Nojah, rehetoas kallasime kõik rahad sõela sisse ja seal veeres nende vahelt välja ka kaks väikest munakest, üks väiksem, teine suurem, ja need hiilgasid pimedas otsekui kassisilmad," lõpetas Kaarli naine oma uudisjutu. "Noh, mis sa nüüd ütled selle kohta, kas ei ole õnn?"
"Mis ma ütlen," vastas vanaema, "või teie Juhanes leidis siis nii palju raha, see on imelik küll. Aga kas see õnneks on antud, ei tea ütelda, sest kui sina asja salajas ei saa pidada ja seda küla peale jutustama ruttad, siis võite rahast ilma ka jääda. Ega see Rootsisoolt esimene rahaleid ole. Kui tüdrukuna veel Nina-külas elasin, siis leidis sealt ka Nõmme Rein kannutäie raha. Andis neist mullegi paar tükki. Viisin need kuldsepa kätte ja see tegi neist mulle kaks sõrmust. Ütles, et on rootsi rahad olnud ja et nende hõbe on puhas. See kuldsepp elab praegugi veel Ninal."
"Mis siis Rein rahadega tegi, kas ära müüs nad?" küsis Kaarli naine huvitatult.
"Või ära müüs, kus ta seda sai teha," vastas minu vanaema. "Mina sain endale need kaks sõrmust ja Rein laskis endale ja naisele ka sõrmused teha ja nii paljuks seda õnne oligi, sest parun sai asjast teada ja nädala pärast sõitis ta Ninale maakohtu-isandaga, vene preestriga ja Tartust kaasa toodud vene sandarmitega. Rein alul küll salgas, et pole raha leidnud, aga kes tema juttu uskus. Tal seoti käed kinni ja lubati viia linna ning anda talle seal 60 vitsalööki, kui ta kohe raha välja ei anna. Rein siis kohkuski ära ning parun ühes sandarmitega läks temaga ühes aita, kust siis kirstust viljaterade seest rahakann välja võeti. Nüüd hakati rahasid vaatama, ja siis parun ütles vene papile: "Need on Rootsi riigi rahad, ligi 300 aastat vanad." Pärast seda sõitsid saksad, papp ja sandarmid minema ning raha — see viidi kaasa. Rein ei saanud leiutasu ka, sest sa tead, et kõik, mis asub paruni maa sees, kuulub parunile, mõisale ja sinu talu on ju ka paruni omandus. Ära siis sinagi hõiska ette ja räägi rahvale midagi, küll leidub kadestajaid ja paruni kintsukaapijaid, kes mõisale asja teada annavad."
Seda kuuldes Kaarli naine muutus kurvaks ja ütles: "Ega mina veel muule kellelegi sellest rahaleidmisest ei ole rääkinud kui Silma Jaani naisele, kui ta hommikul oma lehma meie karja juure ajas. Nüüd lähen ja karistan Silma Jaani, et ta kellelegi asjast ei hingaks. Ega meie oma raha küll lase parunil ära viia, meie sõidame linna ja müüme selle tinakannu kõige täiega mõnele kuldsepale ära, saame kas või 25 rubla, see ka tükk raha." Rääkis nii ning võttes põuest taskurätti paigutatud rahasid näitas neid meile, pakkus paari tükki vanaemalegi.
"On rootsi rahad küll, niisamasugused nagu need, mis Nõmme Rein leidis. Ei mina aga sinu rahasid taha, võib veel tulla suur pahandus meile, sest kui juba Silma Jaani naine seda lugu teab, siis seda teab nüüd kogu vald," ütles vanaema.
Kaarli naine tõusis nüüd kohe üles ning läks ära jumalaga jätmata.
Parun ruttab jaole
Sellest jutuajamisest möödus neli päeva. Mängisin parajasti oma minust noorema õega silla ääres sarapuupõõsa juures ning otsisime mahalangenud lehtede seest pähkleid, kui kuuldus eemalt hobusekapjade plaginat. Varsti seejärele nägime, kuidas üks kahe hobuse tõld, ratsanik taga, suurteelt pöördus külateele. Jooksime koju ning jutustasime sellest, mida nägime. Mindi õue vaatama imet, sest sel teel ei oldud varemalt veel kunagi tõlda nähtud. Ehk saksad sõidavad siit kaudu Kirepi, arvati. Kui aga tõld keeras Metsakivi Kaarli õue, ütles vanaema: "Või mida muud see on, kui et parun läheb leitud raha endale välja nõudma, eks ma öelnud Kaarli naisele, et mis ta asjast ilmaaegu maailmale rääkima ruttas!" Meie teenijaspere ei teadnud aga Johannese leitud rahast siiski midagi ja vanaema nüüd alles hakkas rääkima, mida ta teadis. "Vaadake nüüd," lõpetas siis jutu, "leiust teatati kohe parunile. Kes see rumal-kade küll pidi olema, kes seda tegi? Inimesed peaksid ikka õpetust võtma ja oma suud taltsutada oskama. Nüüd ei jäeta Kaarlile ühtki rahakest ega ütelda talle leiu eest tänu ka, pange minu sõna tähele."
Arvati, mu isa võiks minna vaatama, kuidas lugu lõpeb. "Ei mina või minna," vastas isa, "meil ju renditalu, vaata kui et parun ei kärata. et mida sina siit tahad, käi minu talust välja! Kui tema vihaseks juhtub saama, siis peksab läbi kõik, kes ette puutuvad."
Seepeale arvas meie sulane Jaan, et mida see parun temale võiks teha? "Kui kepiga kallale tuleb, tõmban aia vahelt teiba ja ütlen: Nüüd tule mulle manu, kui tahad!" Ta läkski Metsakivile ning ilmus koju alles õhtul, rääkides siis, mis seal oli sündinud.
"Kui mina sinna jõudsin," jutustas Jaan, "seisis Alatskivi parun Nolcken keset talu õue, kõrval kohtuhärra, opman ja Tartust toodud sandarm. Vaene Kaarel seisis sakste ees palja päi ja ta naine sealsamas põllenurgaga silmi pühkimas. Hiilisin salaja aidanurga taha, vaatasin aialattide vahelt kõike pealt ja kuulsin ka iga sõna, mis õuel räägiti. Parajasti kärkis poolvihane kohtuhärra:
"Või teie tahtsite salatal Teie paluge oma parunihärrat, et ta teid salgamise pärast kohtu kätte ei annaks, kes teid siis kurjasti nuhtleb. Võib-olla parunihärra lepib teiega, kui raha kohe kätte annate. Tehke ruttu!"
Kadunud kalliskivid
Nüüd Kaarli naine läks kohtuhärraga aita ja varsti tulid mõlemad sealt tagasi, kohtusaksal nii toobist natuke suurem kann käes. Seejärele tutvuti rahadega ning räägiti midagi saksa keeles. Siis küsis kohtunik: "Aga kus need munakesed või kivid on, mis rahade hulgas olid?" Kaarel ja tema naine ei lausunud kumbki sõnakestki, vahtisid ainult hirmunult teineteisele otsa.
"Kas tahate suud lahti teha või mitte?" hüüdis parun.
"Aulik kohtuhärra," pöördus Kaarli naine selle poole, "meie käes neid küll enam ei ole. Nägime neid säravaid munakesi, aga kuhu siis Juhanes nad pani, seda meie ei tea."
"Valetad!" karjus parun ning küsis siis: "Kus see poiss praegu on?"
Kuuldud, et see on karjas, saadeti opman sandarmiga poisile järele, kes aia taga heinamaal karja hoidis. Varsti oldigi tagasi, opman ees, Juhanes keskel nagu vang, ja sandarm taga. Kohtuhärra, kes vahepeal aida trepile oli istunud, tõusis nüüd üles ning ütles poisile mahedalt: "Tule aga lähemale, poisu, ja räägi, kus need munakesed on, mis sa ühes rahadega leidsid. Kas need on praegu sinu käes?"
Kaarli karjapoisist poeg jäi seisma nagu post, kübar kuklas, kuub eest laiali, isa vana villane kampsun selle all, viisud jalas, karjavits paremas käes, pahem käsi kampsuni taskus, ega teinud küsijast väljagi.
"Kas sa ei kuulnud, mis kohtuhärra küsis? Võta müts peast, kui sakstega räägid!" ütles parun ning ähvardas poissi kepiga.
Poiss vaatas isale ja emale näkku nagu küsides nõu, mis ütelda. Seepeale ema võttis tal mütsi peast, pani selle aidatrepile ja ütles: "Räägi, kui saksad küsivad," — "Mis ma tean rääkida," vastas nüüd Juhanes, "need ei olnudki munad, millest räägitakse, need asjad olid väiksemad kui pähklid."
"Noh, neid mina küsingi, et kuhu sa need oled pannud?" ütles kohtunik. "Räägi ilusasti kõik ära ja kui sa need pähklid meile kätte juhatad, siis anname sulle hõberublatüki leidmise eest."
"Mul ei ole neid enam, kaotasin ära," kurtis poiss. "Valetab!" karjus parun. Kohtunik ütles siis midagi saksa keeles parunile ning paitades viimaks poisi pead kõneles: "Sa jookse ja too nüüd need pähklid või pisikesed munakesed siia, siis anname sulle kaks hõberublatükki ja saadame sulle suure kotitäie kringleid ka."
"Ütlen õigust," seletas poiss, "kaks päeva olid nad mul püksitaskus alles. Pühapäeva hommikul aga läksin karjaga Kirepi-poolsesse metsa, seal võtsin need pabulad kätte. Esiti katsusin neid hambaga, et kas on ka kõvad, siis proovisin neid noaga kraapida, aga nuga neile külge ei hakanud. Selle aja sees olid lehmad ja lambad metsa läinud ja kui seda nägin, pistsin need imelikud pabulad sellesama kampsuni tasku, mis mul praegu seljas, see on isa kampsun. Ma siis ei teadnud, et taskud on tal katki. Kari oli metsa mööda laiali ja kui ta metsast välja ajada olin saanud ja sõrmed kampsunitasku panin, oli tasku tühi — auk oli sees. Mul oli oma pabulaist nii kahju, et vesi tuli silma. Otsisin küll siis mis otsisin, aga kust sa neid enam mahalangenud lehtede hulgast kätte saad! Nii nad kaotasingi ära."
Juhanes rääkis usutavalt ja parun tema sõnu kuuldes vihastas nii, et läks näost siniseks ning tahtis poisikest kepiga lüüa. Hundi- ja kuradipojaks nimetas ta teda, vargaks ja röövliks. "Sa tahad mind varastada, tahad mind varastada!" karjus ta.
"Pea tuleks sul maha raiuda!" kisendas parun.
Rahunenud natuke, parun rääkis midagi kohtunikuga ja siis viimane pööras Johannese kampsunitaskud pahupidi, nähti küll auku taskus ja muidugi ei leitud midagi. Nüüd parun kukkus uuesti vanduma:
"Kuradi maa-rahvas!" ütles. "Küll on tal elu nüüd! Mõisaväljale enam tööle ei tahaks tulla, peksa neid saadanaid ka enam ei tohtivat, ütlevad. Ja nüüd on neile ka Venemaa väravad lahti tehtud, et võivad aga minna sisse, kuhu tahavad — kes Samaarasse, kes Saratovi, Krimmi või Kaukasusse, mina ei või neid keelata enam. Kurat võtaks uusi seadusi ja rumalaid talupoegi!"
Nii eesti keeles käratsedes parun viimaks astus tõlda ja tema järele kohtusaks ning sõideti ära."
"Ära viisid prohvused Juhanese leitud kannu kogu selle täie rahaga ja ei annud ühtki rahakest ka neist poisile mälestuseks," lõpetas Jaan oma jutu. Ning lisas juure: "Parun oleks veel tõega kõik läbi peksnud ka oma kepiga, kui kohtunik poleks teda takistanud ja tagasi hoidnud, niisugune on see meie saks."
"Näete nüüd," tähendas minu vanaema, "Kaarli naise pikk keel tõi talle karistuse kätte. Ei olnud midagi kasu sellest rahaleidmisest muule kellelegi kui parunile. Kes sul käskis rääkida või hoobelda!"
Metsakivi Kaarel otsustab kodumaalt lahkuda
Aga omamoodi "kasud" ja üllatavad tagajärjed olid sel Metsakivi karjapoisi leitud ja siis jälle kaotatud rahade lool siiski. Sest nüüd tema isa oli lõplikult otsustanud Alatskivilt lahkuda ning Krimmi siirduda. Ja kuna ta üksi oma perega ei tahtnud ära rännata, siis seda innukamalt ta hakkas nüüd koguma endale kaaslasi ja veenma veel kõhklevaid mõtteosalisi. Kubernerilt väljarändamise luba alles käes — Kaarlist sai nüüd teine Laksi Tõnis.
"Lähme ära, vennad!" rääkis ta külades. "Venemaale virutagem, siin, te näete, ei ole enam elu."
Ja nagu Laksi Tõnise ajal koguneti tema Laksi rehetuppa öösiti nõupidamisele, nii need kokkukäimised jatkusid nüüd Metsakivi Kaarli juure "Metsakivile". Ja nagu Laksi talus, nii leidusid ka siin, nagu kõikjal eesti taludes tollal, rehetare tagumise seina juures pererahvale magamisasemeks polutid. Aga ka voodi, pikad pingid ja pakk istumiseks olid siin olemas. Kui öö oli saabunud, süüdati peerg põlema ning selle valgele hakkas kogunema küll taate, küll nooremaid. Võeti istet, kes pingil, kes pakul, kes poluti äärel — ning hakati kaaluma, kuidas ja millal teostada väljarändamist. Kuigi luba oli olemas väljarändamiseks, olid siiski õue seatud vahid, kes iga võõra tulekust tarre tõid teate. Mina käisin ka paaril säärasel koosolekul ja mulle on jäänud meele Metsakivi Kaarli sõnad ühelt niisuguselt nõupidamiselt:
"Mina müün oma talukraami maha, mina lähen, saagu mis saab, kes tahab parunikintsu kaapida, jäägu maha. Olen terve inimene, nälga mina ei jää ja teie teate ise, et Krimmis kellegi orjamist ilma tasuta ei ole, teed tööd, saad ka palga. Siin tahetakse meilt hinge ka seest välja pigistada. Kui oleme hulgakesi koos, siis ei jää me ka keelega hätta. Otsustage nüüd ise, kas tulete või mitte. Mina ütlen: lähme ära!"
Ja kümme perekonda, üksikutega kokku umbes 100 inimest, sai Kaarel lõpuks oma nõusse.
"Jäägu tühjaks Alatskivi paruni talud, kündku ise oma maad!" hõisati endi keskel ja vahel päris avalikult teistegi ees. "Hullem ei või mujal elu olla kui siin."
Muidugi sai sellest kõigest kuulda ka Alatskivi ja Luunja mõisade parun. Aga karistada ta Kaarlit ometi ei saanud muul viisil, kui et andis tema talu rendile Kustasse Joosepile. Ja rendilepingud öeldi üles teistelegi agaramaile "mässajaile".
Nüüd ei jäänudki Kaarlil ja tema jüngreil tõesti teist teed, kui hakatagi võtma üsna tõsiselt väljarändamise plaane. Nii saabus talv ja ilus reetee ja siis kord Metsakivi Kaarel sõitis meie aida ukse ette, reel kaks vakalist jahukotti, mis pandi meie aita.
"Ole hea mees," ütles ta mu isale, "nüüd on asjad nii, et parun, kui tahaksingi, mulle enam talu tagasi ei anna. Võta need kotid hoiule kevadeni, kui meie Krimmi-sõit algab."
"Nojah," ohkas minu isa, "mis siis teha, kui nii on lood."
"Nii jah on," vastas Kaarel.
Talve jooksul ta müüs ära oma talu inventari. Hobused ja lehmad müüdi ranna venelasile, heinad ja õled aga jälle Kirepi venekaile ja poluvernikuile. Sama teed käisid teised, kes olid otsustanud kodumaalt lahkuda, igaüks, kel oli midagi vähegi liigset müüa.
Kevadel tõi Kaarel meie aita veel kolm kotti, sees riided, kangapakid, meeste ja naiste särgid ja muu säärane, ning asus siis ise korterisse Savimetsa külla, jäädes ootama päeva, mil üle Peipsi sõit lodjaga oleks kõige soodsam.
"Vaata kui rumalasti parun tegi," arvas minu vanaema, "ikka palju rahvast läheb vallast ära, kas seda vaja oli? Ja kõik selle karjapoisi pärast, kes selle raha leidis. Ütle veel, et karjapoiss ei tee vägitükke, nagu väike Taavet tegi Koljatiga! Oleks natuke rootsi raha temale ka jäetud, või siis Kaarel nii kurjaks oleks saanud ja Laksi Tõnise jälgedes käima hakanud."
Väljarändajad asuvad teele
Kaarli ja ta mõttekaaslaste ärasõidu päev saabus.
Õhtul enne seda, enne loojangut, tuli Kaarel viimselt meile.
"Tulin nüüd, vana üleaedne ja kaim, sinu palvele. Rakenda oma hobune, pane minu kraamikotid peale ja vii mind Lahe silla juure. Lodi, mis meid Pihkva viib, ootab tuult juba kolmandat päeva seal. Täna õhtupoolikul tõusis tubli põhjatuul ja lodjamees on käskinud kõigil Krimmi rändajail rutata, sest nüüd on tuul paras sõiduks."
Kuni õhtust söödi, tõi sulane Jaan koplist hobuse koju ja hakkas seda rakendama.
"Sina, Kaarlikene," ütles siis veel lauas istujale minu vanaema, "sööd nüüd Eestimaal viimast korda. Ei tea, kas siin maailmas üksteist enam näeme. Oleme oma elupäevad seni hästi läbi saanud, ei ole meie vahel tüli ega pahandust olnud." Ja edasi rääkides ta jutt tundus kõik kui ärasaate lahkumiskõne. Minu vanaema oskas rääkida.
Kaarligi süda härdus, ta lõug hakkas värisema. Aga siis kogus ta end, tänas vanaema ja meid kõiki ning ütles: "Ega, kui õigust ütelda, nii väga kahju siiski minna polegi. Sest mis elu see meil siin on olnud? Tööta muudkui raskelt päevad ja ööd läbi, aga paremat ei tule ega silm seleta ees. Kõik isade, meie vaeste isade, jälgedes. Söö oma haganaleiba ja ela nagu metsinimene, kotiriidest püksid jalas, viisud varvaste otsas. Kas laias maailmas siis tõesti paremat olukorda ei leidu? Ehk mujal tasub end töö teisiti ja pole sul seljataga ei kiltrit, opmani ega paruni piitsa. Ma ei põgene tema eest, ma lähen ainult võõrsile teritama oma silma ja kätt teistes oludes. Ehk see on kasuks minu pojale ja meie maale ka."
Ses tema lõpulauses kõlas kui tõotus: "Meie tuleme kord tagasi oma isade maale kui pärisperemehed, kes enam paruneid ei tarvitse tunnustada ega tunnusta neid ka.
"Ei tea," pomises endamisi minu kõrval vanaema, tark naine, "kuidas on õige, kas on kasuks minna või jääda. Meie jääme küll kodumaale."
Väljutud tarest, tõsteti Kaarli riided aidast vankrile. Mu isa tahtis ka tema jahukotte hakata liigutama, kuid Kaarel segas vahele. "Las olla," ütles, "teel ütlen, kuhu jahu tuleb viia."
Siis jäeti pererahvas jumalaga. Isa lubas minul endaga ja Kaarliga kaasa sõita.
Olime juba natuke maad teel olnud, kui Kaarel hakkas rääkima:
"Laheperalt Jõgi Juhan ja Kase Kaarel oma perekondadega, Riidmaalt Käpa Tõnu ja Kalmuse Aadam oma perega, mina ja minu vend Jakob, kes, näed, meie saunas elas oma lastega — oh, puha oma inimesed… Küll teel kokku hoiame. Nelja perekonda mina ei tunne üldse. Neil ei ole kuberneri luba väljarändamiseks ja nad tulevad salaja kaasa… Kokku on meid peaaegu 100 inimest."
"Noh, ütle, kas palju said ka kogu oma kraami eest raha?" küsis isa.
"Jumal tänatud, ligi tuhat rubla."
"Noh, vaata, suur summa. Kui oleks see raha ka sinule jäänud, mis su poeg leidis, ehk oleks siis nüüd teine tuhat esimese kõrval olnud. Aga või parun jättis, olgugi et raha maa seest leiti. Mina praeguni ei tea, kes see pika keelega inimene oli, kes sellest rahaleidmisest mõisale viis sõnumi."
"Küll mina tean. Ja mina nüüd räägin sulle terve asja ära, sest mina ei karda enam Alatskivi parunit ega siinset kohtu-härrat, mis minul enam nendega või neil minuga pistmist, olen nüüd vaba inimene. Ja vaata, mul on ikka raha ka… Ega ma ei räägi sellest minu kraamist ja loomade eest saadud rahast."
Kalliskivide saladus selgub
"Mis rahast sa siis räägid, ja kust see on saadud?" küsis isa.
"Eks ikka Juhanes-poeg meile selle võimaldas," naeratas Kaarel. "See oli niisugune lugu, ma jutustan selle ära. Mäletad seda päeva, kui parun meil käis ja Juhanese leitud raha meilt ära võttis?"
Isa noogutas.
"Paruni sõitu nägi eemalt ka Karja Lell. Tema teadis ka sellest rahaleidmisest ja tema kohe mõistis, mis nüüd on tulemas. Ta jooksis ruttu oma hurtsiku ukse eest meie karja juure ning õpetas Juhanesele kätte vastused, mis ta sakstele pidi andma, kalliskivid aga ta võttis Juhaneselt ära ning peitis nad oma tubakakotti. Ta teadis nende olemasolust Silma Jaani naiselt, kes temale ja tema naisele ka oli rääkinud pikalt-laialt Juhanese leiust. Vaata Silma Jaan oli see mees, kes parunile kõik ära rääkis… No-jah, käigu siis tema käsi hästi! Vaata, et talle küüne otsa väärtki tänu ka oleks selle eest mõisas öeldud... Sama päeva õhtul, kui parun päise päeva ajal meilt raha ära röövis, tuli pimedas Karja Lell meile, kutsus mu kõrvale ja ütles, et Juhanese kalliskivid on tema käes. Avas siis oma tubakakoti ning ütles: "Vaata, kuidas säravad, ei need ole mänguasjad, vaid väga kallid kivid. Annan nad sulle nüüd tagasi ja sina pane nad nii paigale, et keegi ei leiaks ega teaks neist midagi. Oma naisele ka ära lausu asjast mitte poolt sõnagi, poega käse ka oma suud pidada, et uut õnnetust et juhtuks. Parajal ajal mine Nina kullasepa juure, tema on aus ja õiglane mees, küsi temalt, mis need kivid maksavad ja ära siis neid ka kohe temale ära müü. Võib-olla maksavad need kivid õige palju raha." Vaata, nii ütles Karja Lell ja andis mulle need kalliskivid kätte... Lasksin tükk aega mööda minna ja läksin siis enne jõulu Ninale, nagu Lell soovitas. Kui kullasepp neid kive nägi, jahmatas ta ning küsis, kust mina need sain. Rääkisin talle kogu loo ära, sest Lell arvas, et teda võib usaldada. "Need kivid maksavad tuhandeid rublasid, aga talumehel on neist raske lahti saada ja ka õiget hinda näha. Kui lähed neid mõnele Tartu kullasepale müüma, siis pakuvad ehk sulle paarsada rubla. Kui sa rahule ei jää ning ära minna tahad, siis ei anta sulle neid kive kätte ning ähvardatakse tuua politsei, sest nad aimavad, et võisid need kas varastada või leida ja siis jääd kalliskividest ilma ja rahast ilma. Minul on Tartus üks tuttav kullasepp, kelle juures aasta otsa õpilaseks olin. Tema niisugune röövel ei ole, nagu teised. Kui tulen sinuga linna kaasa, siis saad ikka mõne tuhande kätte." Minul seda kuuldes hakkas südagi värisema, sest jutt oli tuhandeist rubladest. Mina siis palusin seda Nina-küla kullaseppa Teslovi minuga Tartu sõita. Tema oli nõus ja nii olime ühel päeval kahekesi Tartus tema tuttava toas. Kui Tartu kullasepp minu kive nägi, sattus ta suurde ärevusse. Rahustudes ta hakkas neid küll kaaluma, küll kastma ühte sinisesse vedelikku, siis jälle villase lapiga hõõruma, küsis siis: "Kui palju neist kividest nõuate?" "Viistuhat rubla," vastas Teslov minu eest. "Seda mina maksa ei saa," vastas kullasepp, "ma ei ütle, et nad seda raha ei maksa, aga ega neid mulle endale vaja pole, müün nad edasi ja pean sõitma kas Riiga või Peterburi posthobustel, eks see nõua kulu, vaeva, muret ja hoolt. Nelituhat maksan mina küll nende eest kokku." Nüüd minul kõik ihuliikmed hakkasid värisema, kuuldes nii suurt summat. Kuid Teslov nõudis järelejätmatult 5000. Viimaks tartlane pika mõtlemise peale pakkus 4500 rubla, kuid tingimusel, et meie kellelegi ei tohi rääkida, et need kivid temale müüsíme. "Kui olete nõus," ütles, "siis maksan kohe raha välja." Võtsin vastu need 4500 rubla, andsin Teslovile abi ja nõu eest 50 rubla ja sõitsime koju, kus mina sõnagi ei lausunud kellelegi, mis oli juhtunud, ja elasin veel kaua aega nagu unes, sest raske oli endal uskuda, et mul nii palju raha on. Nüüd saad ehk aru, miks mina sinna Krimmi nii kipun. Ma ei taha ainult vihatud parunist lahti saada, mina kardan siin näidata, et olen rahamees, kui teen seda, siis on parunil selge, kuidas lood nende kalliskividega olid, ja siis, vaata, et ma jälle kõigest ilma ei jää, võim ja suured tuttavad on ju temal, sidemed politseiga ja kohtuga jne. Tean, sina pead seda saladust ega avalda seda."
Nii rääkis Metsakivi Kaarel, kui olime teel Peipsi randa, Lahe silla juure. Nüüd, mil olen juba ise vana mees, mõistan, kuidas vahel võidakse saada kas või rahvuslikuks kangelaseks ja kuulsuseks: Metsakivi Kaarel ei käinud ainult selleks Laksi Tõnise jälgedes, et parandada kohaliku rahva eluvõimalusi seega, et ühed juhtis kodumaalt paremaisse oludesse välja, kuna teiste, kodumaale jäänute elu jälle kergendas sel teel, et pani paruni natuke mõtlema, et ei maksa oma viimseid rentnikke ja mõisa tööde tegijaid liigselt rõhuda, et needki ära ei läheks võõrsile häda sunnil. Kaarlil oli oma suur isiklik põhjus väljarändamiseks. Muidugi ei mõistnud mina seda tollal, minu silmis oli ta nüüd tark ja väga rikas mees.
Kui jõudsime Kesklahe küla kohale, võttis Kaarel oma rahakoti pükstetaskust ning andes sealt 25-rublase raha minu isale ütles: "See raha anna kohe hommepäev Karja-Lellele. Ja need jahukotid, mis sinu juure jäid, need vii ka temale. Ütle, et see on tasuks Metsakivi Kaarlilt temale ta abi ja kalliskivide päästmise eest paruni küüntest. Aga Silma Jaanile ütle, et kogu vallarahvas teab, et tema see pika keelega mees ja äraandja oli, kes kintsu kaapides parunile Juhanese rahaleiust teatas."
Isa lubas Kaarli soovi täita.
Lahkumise silmapilk
Nii umbes keskööl Peipsi randa jõudes nägime seal südantlõhestavat pilti: palju rahvast oli koos, üksi väljarändajaid umbes sada, lapsed-naised küürutamas oma kraaminatukese juures ning haledasti nutmas. Mehed kandsid oma sugulaste vankreilt oma riidekotte ja muud ranna ääre maha, iga perekonna asjad ise paika, ja juttu ja haletsemist oli kurb kuulata ja näha. Rannast nii sammu 100 eemal hõljus järvel suur must lodi, ta kirjuks värvitud kõrged mastid kõikusid kahele poole.
Lõpuks, kui kõik väljarändajad olid koos, hakati nende kraami lootsikutega lodja juure vedama, iga kord üks perekond oma varapakkidega. Suurem osa väljarändajaist, eriti naised, polnud veel eluilmas suurema vee peal sõitnud. Seepärast, kui jälle uus lootsikutäis rahvast rannast hakkas eemalduma, tõusis sellest laste ja naiste hädaldamine, sest lootsik kõikus tugevasti Peipsi vahustel lainetel. Kuid päris hädaldamine tõusis siis, kui naisi lootsikust lotja hakati tõstma, sest lodi kiikus kohisevail laineil üsna kõvasti. Veel mõned kaldal embasid mahajääjaid või lahkujaid ning kuuldus sekka südantlõhestavat nuttu. Aga lõpuks käsutati viimsedki rannasviibijad lotja ja kui viimne lootsikutäis oli kaldalt lahkunud ning siis musta peletise kerre kadunud, kerkis lodja puri ja suur vesisõiduk kadus silmist. Mahajääjad aga veel vahtisid lodjale järele, kuni silmad jaksasid. Siis üksteise järele hakati rannast lahkuma ning kodu poole sõitma. Sellest on juba 70 aastat möödunud, aga igakord praegugi, kui juhtun Lahe sillale, kerkib mu silmade ette see Krimmi rännanute alatskivilaste ärasõiduöö oma ärevuse ja kurbusega. Ei keegi väljarännanuist enam tulnud tagasi. Mina vähemalt neid enam ei näinud.
Kui Metsakivile tagasi jõudsime, oli päike juba kõrgel. Isa ei rakendanud hobustki lahti, vaid tõstis aidast Kaarli kaks vakka jahu vankrile ja sõitsime Karja-Lelle tare juure. Lell meid nähes imestas, et millega tema seda jahu ära oli teeninud, ütles aga, et leib oli tal küll otsakorral. "Ega see minu jahu pole." sõnas isa, "selle saadab sulle Metsakivi Kaarel selle eest, et andsid temale abi ja nõu ja olid aus." Siis andis ta temale üle ka 25 rubla ja jutustas vanamehele kõik nii ära, nagu Kaarel seda oli soovinud, ja kuidas Kaarel sai 4500 rubla. Nüüd võib ta osta endale Krimmi mõisa selle rahaga, sest ta on nüüd sinu läbi rikas mees," lõpetas minu isa oma jutu. Lell seisis vankri juures sõnalausumata ning kuulas mõttes, nagu ei saaks ta aru, millest oli jutt. Kui talle raha pihku pandi, alles siis ta tõstis silmad ja ta lõug hakkas ärevusest värisema. "Jumal ei unusta vaeseid." lausus siis liigutatult. "Nüüd võin endale kas või kaks hobust muretseda, sest 10—12 rubla eest saab paraja popsihobuse osta, või mulle kallist 2O—30-rublalist vajagi. Hobust olen tahtnud juba ammu endale osta, aga polnud võimalik."
Kiri Krimmist
Järgmisel suvel saabus minu isale Krimmist Metsakivi Kaarlilt kiri, kus meile teatati, et suurem osa Krimmi asunud alatskivilasist pole sinna pikemaks peatuma jäänud, vaid juba teisel aastal edasi Kaukasusse rännanud. Kaarel ise polnud ka põllumeheks hakanud, vaid endale Simferopoli linna suure aiamaaga kahekordse maja ostnud. Aiamaal, kirjutas, kasvatame arbuuse ja meloneid ja saagi saadame turule Peterburki ja Moskva.
"Suvel on meil kogu aeg tegemist aias, ei jaksa meie kolmekesi — mina, naine ja Juhanes — seda tööd äragi teha, mis siin vaja teha," kirjutas ta edasi, "palkame päevilisi abiks. Aga kui viljad on müüdud, siis pole meil ülejäänud ajal palju mingit tööd enam teha, et istu või jaluta väljas ja oota uut kevadet ja suve. Maja üürist ja aia sissetulekust saame aastas tublit raha, nii et elamiseks sellest pooltki ära ei kulu.
Elame seepärast nüüd, noh, kuidas pean ütlema, — elame, nagu Eestimaal elavad mõisnikud. Ülepea ütelda, minu perekonnaelu on praegu väga hea, nii et paremat ei oska küll tahtagi. Minu vend Jakob, kes meie saunas Alatskivil elas, on nüüd oma naise ja lastega ühe suurmaaomaniku juures, kel 10 tuhat lammast, lamburiks. Rätsep Mihkel Mihkelson, kes oma emaga teie saunas elas, ostis ka endale Simferopoli linna maja, väikese maja, kus elab praegugi ja on poissmees, kaupleb aiaviljaga. Sinu ristipoeg Kalmuse Kaarel ja Kiisa Toomas ja Kannu Kusta — need läksid ühes teistega ära Kaukasusse, sest seal olevat elu veel kindlam. Kel 100 rubla raha, võivat seal juba põllumeheks hakata,— aga Krimmis ei saa seda mõteldagi, kui sul tuhandet taskus ei ole, siin olgu ikka vähemalt 10 tuhat rubla käes, siis võib siin õigeks põllumeheks hakata.
Palju tuhat tervist kõigile ja minu vennale Markusele! Ja veel tuhat tervist vanale Karja Lellele! Ilma tema nõuta ja abita oleksin mina praegugi vaene teomees olnud Alatskivil, nagu ennemaltki, sest kui Karja Lell ei oleks neid kalliskivikesi oma kätte võtnud minu pojalt, siis oleksid need ka ühes rahaga Alatskivi paruni tasku läinud.
Ilma kätt andmata ja teineteist nägemata jätame nüüd jumalaga.
Kirjutatud Simferopoli linnas sel 1. augustil 1864. a."
Kirja lõppu oli märgitud: "Tähendus: Seda kirja ei kirjutanud Kaarel Metsakivi ise, aga tema etteütlemise järele kirjutasin mina selle kirja. Taaniel Paulmann, Krimmi läinud Virumaalt."
Lõppmärkusi
Nii elas siis nüüd Metsakivi Kaarel Krimmis. Ja eesti asunduste elust (Niggoli jt. andmete järgi) teame, et käsi ei käinud halvasti ka neil alatskivilasil, kes Krimmist edasi Kaukasusse siirdusid. Neist paljudest said kui mitte lausa rikkad, siis vähemalt jõukad inimesed. Ekslikult on koguteoses "Tartumaa" öeldud, nagu oleksid mõned alatskivilased kohe varsti Krimmist Alatskivile tagasi tulnud. Need "tagasitulijad" polnud muu keegi, kui Laksi Tõnise poolt maakuulajaiks Krimmi saadetud Otsa Kaarel ja Kalmuse Jüri kellest juba eelpool juttu oli — nad pididki tagasi tulema, sest nende ülesanne oli täidetud.
Ja meie, kes jäime Alatskivile? Visalt parun Nolckenile vastu pannes ning töötades ja paremaid aegu uute seaduste varjus oodates võisime juba meiegi iseseisvate inimestena elama hakata ning, vabanenud mõisa orjamisest, ka raha näha oma vaeva eest põllul. Esimesed talud omandasid endile alatskivilased juba aastal 1865, mil osteti mõisnikult 10 talu. Minu isa ostis juba 6 aastat hiljem, pärast Sillaotsa rendile saamist, endale Seletuse talu, muidugi võlaga, kus mina elan praegugi — oludes, milliseid Alatskivil minu lapsepõlve päevil keegi lihtsalt ette kujutadagi ei mõistnud. Mõlemad Metsakivi talud müüdi ära Viljandimaa meestele.
Sellega lõpevad Seletuse vanaperemehe Joosep Kiissi mälestusmärkused Metsakivi Kaarlist, kes tänu oma poja õnnelikule kalliskivideleiule võis organiseerida ja teostada massilise väljarändamise Alatskivilt Krimmi, nii siis viia läbi see, mis ebaõnnestus Laksi Tõnisel, kes sai laiemalt tuntuks Juhan Veizenbergi populaarse laulu kaudu ja kellele alatskivilased hiljem püstitasid mälestussamba Alatskivi surnuaiale.
