Alatskivi "Seletuselt"
Illustreeritud kuukirja "Olion" 1933. aasta numbrites 1-4 ilmusid Joosep Kiissi mälestused 1860. aastal Alatskivil organiseeritud eestlaste Krimmi väljarände kohta. Põhiorganisaatoriks, kes muresse suri ning Eestist välja ei jõudnudki, oli Laksi Tõnis, üks minu vaarisadest. Vana ea eredusega lapsepõlve mäletav Joosep kirjeldab oma mälestustes 1860. aastate olusid, probleeme raharendile üleminekul, maakuulamist Krimmi aladele, Tõnise surma, järgnenud väljarännet (enamasti mindi Peipsi idakaldale, Oudovasse) ja Tõnise hauale 1908. aastal ausamba püstitamist.
Originaalartikli autoriõigused on autoriõiguse seaduse §41 kohaselt aegunud. Digiteeritud artiklis on originaali kirjapilt ja liigendus muutmata, vaid paar kasutatud lühendit on stiililise ühtsuse huvides pikalt välja kirjutatud (originaalis kasutati neid ilmselt seetõttu, et kuukirja küljendus klappima saada).
Tekstis esinevaid genealoogilisi vihjeid:
- 1907/1908 oli Laksi Tõnise tütrepoeg Lahepera külas Kabeli talu peremees. (vt)
- 1907/1908 elas Laksi Tõnise poeg Kaarel Venemaal, tal olnud kolm poega. (vt)
- 1907/1908 elas Laksi Tõnise pojapoeg Peterburis. (vt)
- Joosep Kiiss'i vanaema oli Nina külas sündinud Peipsi Krõõt (neiupõlvenimi). (vt)
- Joosep Kiiss ütleb oma vanuseks artikli kirjutamisel üle 80, millest tema sünniaeg: enne 1853. (vt)
- Joosep Kiiss ütleb oma vanuseks 1860. aasta sündmuste ajal 12, millest tema sünniaeg: 1847-1848. (vt)
- 1907/1908 oli Saamuel Käär Kodavere kihelkonnas kooliõpetaja. (vt)
- Kavastu mõisas väljarändamise organiseerimise eest pekstud Mart/Märt Viilip oli Alasool koolmeistriks. (vt)
- 1860. aastal elas Kaarel Toomasson alias Otsa Kaarel Naelaveres oma venna saunas. (vt)
ALATSKIVILANE Laksi Tõnis sümboliseerib kuju, kes eestlase elujärge parandada tahtes, võitles kogu valla eest viimset võitlust mõisa orjuse vastu. Oma surmaga raius see mees lõplikult puruks mustad mineviku köidikud ning viis ühes enesega hauda, mis oli haua osa — pimeduse. Algas uus elu: eestlane võis hakata maad omandama ja haridust saama, mis kõik enne seda oli talle üsna kättesaamatu. Tõnise surmast möödunud 70 aastat näitavad, kui palju on selle aja jooksul meie rahvas arenenud: ta on saamas kultuurrahvaks!
Olen isiklikult kokku puutunud Laksi Tõnisega ja tahaksin meelsasti jagada lugejaga oma mälestusi mehest — nii, kuidas tema ja ta aeg minu mälus säilinud. Öeldagu ja arvatagu Tõnisest mis tahes — üks jääb tõeks: kui mõistame hinnata oma inimest, siis on võõrastelgi põhjust austada meid ja meie püüdeid.
Laksi Tõnis elas "Metsakivil" oma isaisade talus. Praegu on selle talu omanikuks Kaarel Kütt. Teoorjuse päivil kandis talu "Laksi" nime. Minu isa talu oli "Laksi" taluga kõrvuti, ainult roika-aed oli kahe talu õue vahel, kusjuures õue väravadki olid kõrvuti. Põllud asetsesid vaheldamisi, nagu see oli kõikjal nii enne maamõõtmist ja kruntiajamist. Ühine oli kahe talu jõeäärne heinamaa. Hein tehti siin mõlema pere poolt ära, kuiva heina saod jaotati pooleks.
Mul on selgesti meeles — nagu oleks see alles möödunud aastal olnud — üks helge suvepäeva hommik, mil toast väljudes nägin meie tareläve ees seismas Laksi Tõnist. See oli elurõõmsa pilguga, parajat kasvu, sirge, väikese lõuahabemega mees. Paled olid habemest hoolikalt puhtaks aetud. Juuksed ja silmakulmud olid tal mustad.
Tõnise soovil kutsusin oma isa õue. "Tõin täna mõisast uue seitungi," ütles Tõnis minu isale, "annan sulle ka lugeda. Nüüd aga, üleaedne, võta minu pere ka oma hoole ning katsu luhast hein üles võtta. Mina täna aega ei saa, mõisas on kohtupäev."
Isa vastas: "Kui vihma ei tule, siis on hein õhtuks koos." Ütles ning läks tagasi kambrisse korraldusi tegema toidumoona valmisseadmise asjus.
Tõnis läks õuevärava juure, kuhu talle hobune järele viidi, istus vankri ja sõitis ära.
Kui keskhommik söödud, mindi — mõlema talu peres kokku 11 inimest — teele, naistel seljas rehad, meestel leivakotid ja piimalähkrid. Mina läksin teistele joostes järele. Olin siis 12-aastane.
Heinamaa ei olnud kaugel, nii umb. 2 kilomeetrit talust eemal. Parajasti kui hein üles löödud, tuli ka Tõnis meie juure.
"Noh" imestas isa, "pidid mõisas kohut pidama, nüüd aga —"
Tõnis vaatas ringi, käskis heinalistel rehad ära panna ja pikali heita ning seletas siis:
"Saksad on omavahel tülis. Kasak tuli kohtutoa uksel vastu ja käskis mul minna kirjutaja juure. Kirjutaja rääkis, kuidas parun lasknud teda eile kutsuda ja kuidas siis hakanud nurisema ja tülitsema sellepärast, et kirjutaja vallarahvaga liiga sõbralikult ümber käivat ja kõik edasi rääkivat, mis mõisas kuulda. Ähvardanud kirjutajat kepigagi. Pahanenud kirjutaja on vastanud, et ta ei ole koer ning ütelnud oma koha üles. Siis rääkis, kuidas parun lasknud kõik paremad peremeeste põllud ja heinamaad maamõõtjal mõisa külge mõõta ja külad lahutada. Ka see meie heinamaa olevat mõisa külge võetud. Võib-olla teeme nüüd siin viimset korda heina... Juba meie esivanemad töötasid siin, nüüd võetakse meie heinamaa ära. Elu läheb üha kibedamaks ja kitsamaks. Asjad on halvad. Kirjutaja ütles, et Tallinnamaalt minevat rahvast Krimmi. Ega meil ka vististi teist teed üle ei jää."
Peremehed rääkisid veel midagi, tõusid siis üles, katsusid käega heinu ning leidsid, et "juba kõlbab saadu panna". Võeti rehad ja hakati loogu võtma. Mina hakkasin Laksi Tõnise toodud Perno Postimeest lugema.
Sel suvel elati ometi vana viisi edasi, käidi mõisas teol — heina ja vilja kokku panemas, rehel, kartuleid võtmas ja kõiki teisi mõisa töid käsu kohaselt tegemas. Kui tuli külakubjas käsku andma, siis ta ei tulnudki talu õue, vaid jäi värava taha seisma ning tõmbas kepiga, mis tal alati käes oli, risti üle värava varbade nii, et kogu õu ja hooned plärisesid ning koerad seda kuuldes haukudes väravale jooksid. Talurahvas teadis otsekohe, et külakubjas väraval. Kõvasti kisendades nõudis ta peremeest või perenaist, et temale teatavaks teha järgmise nädala kohustusi, mis talul mõisale tuli täita. Praegugi imestan, kuidas kupjal ja peremehel mõisast saadud käsud meeles seisid, sest harilikult kumbki ei mõistnud ju kirjutada ega lugeda! Iga talu jaoks oli teopulk, kuhu teopäevad pääle lõigati; teopulk oli ligi arssina-pikune, pikuti pooleks lõigatud. Pool pulka seisis mõisas, pool peremehe käes. Käske oli palju ning sääraste nimedega, et praegusaja inimesed lihtselt ei saa arugi nende tähendusest.
Näiteks anti kevadpoolsel suvel käsk: Teomees oma hobuse ja adraga homseks mõisa väljale kündma, vaim (naine) Otimetsa haokubusid tegema. Järgmisel nädalal olgu mõisa hein tehtud. Juuli- ja augustikuu käsk: Homme Vanamõisa väljale rukkeid lõikama, teomees hobuse ja äkkega Peatskivi poolsele väljale äestama, aga kui äkkel vähem kui 25 "pindu on, siis lõhub kubjas äkke ära ning saadab sinu sulase koju tagasi, seda pea meeles! Sügisepoolsel suvel anti käsk: Teomees hobusega mõisa rehe juure "helejiid" sisse vedama, vaim haganaid kasima; või jälle: teomees hobusega mõisa kartuleid keldri vedama, kaks vaimu kaheks päevaks mõisa kartuleid võtma. Mihklipäeva-aegsed käsud: Homme jala-teomees mõisa rehe juure linu kolkima, vaim linu ropsima, kohtu-kotid ja lõngad aga olgu tuleval nädalal viidud, samuti mõisa lehmalõjad. Talvel: Tulevaks nädalaks olgu täismees viinakotta saadetud, täiskorra tüdruk Vanamõisa lautade juure karja talitama terveks nädalaks. Ja teinekord: Teomees peab kolmeks päevaks hobuse ja reega minema mõisa heinu ja puid vedama.
Talukohtade suurust loeti teopäevade arvu järele. Laksi Tõnise ja minu isa talud olid nelja-päeva kohad, seega pidid nad aasta läbi neli päeva nädalas mõisat orjama. Mõisale heinategu ja vilja kokkupanekut päevade hulka ei arvatud, seda mõõtis vakamaade viisi kubjas latiga kätte igal hommikul, kui peremees oma perega mõisaväljale tööle läks. Kõige väiksemad talud Alatskivil olid kolme-päeva talud, kõige suuremaid kuue-päeva talusid oli ainult kaks, teised olid vahepäälsed.
Talvel, pääle jõulu, ühel õhtul, kui juba söönud olime, pani minu isa ennast riidesse ja ütles, et läheb Laksile. Meie ei saanud veel magama minna, kui Laksi Tõnise poeg Kaarel tuppa astus ning "tõiste vanaema" kiiresti temaga kaasa minna palus. Nagu lapsed kõik on uudishimulised, nii ka mina tahtsin teada, mis Laksil sünnib. Vanaema võttiski mind ühes.
Laksi rehetares oli hulk mehi, mõned istumas poluti ääre pääl (mis rehetare tagumise seina juure pererahva magamise tarvis igas talus tehti). Tõnise säng oli ahju ees nurgas. Sel voodil istus Tõnise naine oma tütre Liisaga. Minu vanaema istus nende kahe vahele. Mind nähes isa vaatas etteheitvalt vanaemale, küsides, miks ta lapse kaasa tõi.
"Või veel laps," ütles Tõnis, "poisil juba piibel läbi loetud, nüüd ei anna mulle aega lehte ära lugeda, mis iga reede mõisast toon, iga laupäev tuleb aga palvega, et, onuke, anna mulle jälle seda Perno Postimeest lugeda..." Minu poole pöördudes lausus ta: "Täna oma vanaema, kes sulle nii noorelt lugemise ära õpetas. Tule istu ahju kõrvale paku otsa ja võta tule süütamine oma hooleks, kodus oled alati see ametimees." Istusin ahju kõrvale paku otsa ning panin kaks peergu korraga põlema. Siis läks Tõnis kambri, tõi säält ühe süllapikkuse pingi, asetas selle kesk tuba, istus ja soovitas teistelgi tema kõrvale istuda, sest siin olevat parem kui poluti äärel. Ja ütles siis: "Hakkame siis asjaga kohe pääle, sest homme hommikul on meie hulgast mitmelgi mõisa tööleminek. Ja nüüd ütlen veel, et kui hakkate kõnelema, siis mitte korraga nagu kõrtsis. Noh, Lahe mehed, mis teie arvate Krimmi rändamisest?"
Pikk mees tõusis teiste hulgast püsti ja kui nägi, et kõik jäid istuma, siis hakkas rääkima.
"Vai mis meilgi arvata on," algas ta, "peame ikka kuhugi uut isamaad otsima minema, ega siiajäämist küll enam loota ole, sest Kestlahe ja Laheküla asemele tehakse karjamõisa. Need inimesed, kes sääl on mitu põlve elanud, mingu nüüd vai Peipsi. Esmalt, kui kuulsime, et küla laiali aetavat, arvasime, et see on tühi jutt, mõtlesime, et kes ometi küla tohib ära lahutada, aga enne jõulu, kui kihelkonnakohtunik liisuvõtmise ajal käis Alatskivil, kutsuti mõisa kõik need peremehed ja popsid, kelle maad ja majaasemed mõisamaa külge võeti, kutsuti nimepidi ette ja kirjutati üles kõik kohalviibijad. "Pange nüüd hästi tähele, mis ma teile räägin," ütles kohtu-härra. "Paruni-härra on keisriloaga teie maad mõisa külge lasknud mõõta ja Rupsi karjamõisa selle eest taludeks lasknud teha. Kevadel aasta pärast peate oma taludest lahkuma. Paruni-härra annab teile rohkem kui aasta aega omale uue elukoha otsimiseks. Kes hakkab vastu, saab kõvasti karistatud. Kõik hooned tulevad hoida terved, sest need on paruni-härra omad. Kirjutage nüüd nimi alla teatele, et olete ülesütlemist kuulnud!" — "Meie ei mõistagi kirjutada," ütles Trässa Toomas. — "Kui kirjutada ei mõista, siis tehke kolm risti"" käratas kohtu-härra. Mis muud kui tegime ristid. Ja nüüd peame mööda maailma hulkuma minema. Elu on siin väljakannatamata. Kirjutame palvekiri kubernerile, et ta lubaks meil Krimmi asuda! Murtud südamega ja silmaveega peame isamaalt lahkuma, aga muud nõu enam ei ole!" Kõneleja vaikis ja istus siis pingile.
"Kõik on õige, vend, mis sa rääkisid," võttis sõna Tõnis, "siiajäämist küll tõesti enam ei ole neil, kelle maad parun ära võtab. Kellele on meil oma häda kaevata!? Jumal on kõrgel, keiser kaugel, ja siinsed kohtu-härrad on puha kõik saksa mõisnikud..."
Tõnise sõnade järel koosolijad ohkasid nii valjusti, et tundus toas otsekui tuulepuhangut. Selle järele saabus üldine vaikus. Tükk aega ei olnud kuulda muud kui ritsika laulu.
PIKA vaikuse järele küsis Laksi Tõnis: "Noh, Lahepera-küla mehed, ega teilgi ole lugu parem kui Lahe meestel?"
Lahepera mehed rääkisid midagi tasa omavahel, siis astus keegi nende hulgast üles ning istus keset tuba pingile.
"Meiega on lugu veel halvem," ütles ta, "meil ei ole enam usku ega isamaad, meiega on nii ümber käidud, et süda tahab lõhkeda, kui mõtelda sellele. Teate isegi, kuidas neli aastat tagasi Nina-küla preester käis külast külla, seletades, et keiser annab neile hingemaad, kes lähevad tema usku. Teie elate Nina-külast kaugemal, võib-olla, et ta teid kiusamas ei käinud. Aga meid peteti."
"Vai ei käinud meil!" tähendas Laksi Tõnis. "Vai ta käimata jättis. Rabasime parajasti esimest rukkireht, kui meie karjapoiss lõõtsutades rehe-aluse väravale jooksis ning ütles, et üks imeline mees sõitnud meie õue ning küsinud, kas siin elab Laksi Tõnis. Ja parajasti kui karjapoiss minuga rääkis, oligi võõras ise ka sääl. Hakkasin natuke teda kartma, sest tal oli isesugune laiade käistega kuub seljas, ja suur habe ja pikad juuksed olid tal. Vot, Tõnis, ütles mulle mees, pean sinuga keisri nimel rääkima tähtsa asja pärast. Keiser annab kõigile hingemaad, kes tema usku üle tulevad. Kui sina ka usku vahetad, siis meie arhierei teeb sinust suure mehe. Keiser hakkab sulle palkagi maksma. Ta rääkis palju ja mul läks pikapääle süda täis, et pere vahib ja muudkui viidetakse minu aega. Ütlesin siis kohe järsku välja, et minust usu vahetajat küll ei saa. Ega usk ole kuub, et viska ära ja pane kasuk selga, kui külm hakkab, mine parem kohe ära, meil on töö pooleli. Ja hakkasingi rabama nii, et haganad aina keerlesid uksel. Papp katsus, et sai väravast välja. Õuelt aga ähvardas ta veel, et küll sina kahetsed surmani, et põlgasid keisri usku. Tühja teise ähvardustega, aga kiusajast saime lahti."
"Noh, siis ei ole teil seda häda," jatkas Lahepera-küla mees. "Nagu ma aga juba enne ütlesin, elame Nina-küla ligidal. Papp hakkas iga pühapäeva õhtupoolikul, suvel, kui meie pojad ja tütred kiige juure tulid kiikuma, Laheperale käima, tuli kiige juure ning andis naistele ja lastele saia ja pränikuid. Sellest kuulda saades kogus teisel pühapäeval veel enam rahvast kiige juure. Vanad mehed istusid kiige manu, piibud hambas. Papp käis igal pühapäeval Laheperal ning seletas kõigile, kui suur kasu tuleb inimesele, kes vene usu vastu võtab. Keiser annab teile hingemaad niipalju kui tahate, rääkis ta, maa võetakse mõisa käest ära ja antakse teile, teil ei ole siis enam mõisa orjust ega õpetajale päevade tegemist, harite aga oma hingemaad ning käite Lahejärvel kalu püüdmas. Kui teil leib vahest hukka läheb, nagu ülemineval aastal, siis saadab keiser teile Pihkvast lodjatäie kruptšatka jahu Ninale. Võtate koti vai kaks, kuidas kellelgi vaja ja kui suur on pere. Mõtelge hoolega järele, et pärast ei oleks kahju. Rääkis nii ja läks minema. Kuna järgmisel pühapäeval papp ei tulnud, siis kutsusime külarahva kokku nõupidamisele. Arvasime, et kruptšatkat vahest küll ei saadeta, kuid hingemaad ehk antakse veneusulistele ikka ennem kui luterlastele. Kaalusime veel seisukorda ning läksime siis järgmisel pühapäeval kõik, Lahepera-külast üle saja hinge, Nina kirikusse ning lasksime ennast vene usku salvida. Nüüd on meie maad ära mõõdetud ja paremad maad mõisale võetud, hingemaad aga ei ole kellelegi antud! Öleme juba käinud õpetaja juures palumas, et ta meid luteri usku tagasi võtaks, kuid õpetaja ütleb, et tema ei võivat seda teha. Ja nüüd on lugu nii, et ületuleval kevadel lõhutakse meie hoonedki laiali! Kas veel suuremat häda maailmas võib inimesel olla, kui meil!" lõpetas kõneleja ning pühkis rätiga pisaraid silmist.
Saabus jälle vaikus.
Siis ütles Laksi Tõnis: "Nüüd, mehed, teate, missugune meie seisukord on. Aga teie ei tea veel seda, mis kirjutaja Weitzenberg mineval reedel mulle rääkis, kui mõisas käisin kohut mõistmas. Alatskivi rahval olevat nõu ja tahtmine Krimmi või Samaarasse minna. Alasoo-küla rahvas hakanud juba sügisel Krimmiminejate nimesid üles kirjutama ja raha korjama saadikute jaoks, kes läheksid seda uut isamaad vaatama ja vastu võtma, sest sääl olevat tuhandeid vakamaid tühja kroonu- ja mõisamaad saada. Selle kirjutamise ja rahakorjamise võtnud vana Alasoo koolmeister Märt Viilip oma hooleks. Olnud juba ligi sada rubla raha koos ja palju nimesid üles kirjutatud, kui ühel ööl tuldud Märdi poole, võetud Märdi kastist kirjad ja raha ära, kästud Märdil ennast riidesse panna ja viidud siis mees Kavastu mõisa. Viijad olnud kolm sandarmit. Järgmisel päeval antud Märdile 60 vitsa-lööki ja saadetud siis koju. Süüks loetud seda, et ta olevat neid üles kirjutanud, kel ei ole kubernerilt Krimmi rändamise luba. Kavastu mõisas olnud 100 soldatit, kes sinna rahva rahustamiseks saadetud mõisnikkude palvel. Meie ei hakka küll saadikuid Krimmi saatma, enne kui meil kuberneri poolt luba on käes. Ja mina arvan, et kui meie palvekirja postiga saadame, siis mõisnikud võivad kirja ära hävitada, nii et kiri kuberneri kätte üldse ei jõuagi. Meil on aga siin üks Naelavere mees, kes lubab isiklikult kirja kubernerile viia ja temalt ka vastuse tagasi tuua. Kas olete sellega nõus?"
Kui kõik selle nõu hääks kiitsid, küsiti, et ei tea, mis selle käigu eest Naelavere mees maksu tahab. Kohe tuli üks lüheldane, tüse mees teiste hulgast ette.
"Ega teie mind küll ei tunne," ütles, "olin 25 aastat kroonuteenistuses, ilma et kordagi vahepääl oleksin kodus käinud. Läinud sügisel sain "otstahvku" ja nüüd elan Naelaveres oma venna saunas. Minu nimi on Kaarel Toomasson. Võite mind küll usaldada, sest näete ise, et mul on viis aumärki rinnas, neid peab ju hoolega teenima. Mina viin teie kirja Riiga kuberneri kätte oma käega ja toon teile Krimmi rändamise loa. Selle eest ei taha mina muud tasuks, kui et pange mulle toidumoon kaheks nädalaks kaasa. Selle paigutan oma väikesele rautatud kelgule. Paar rubla raha andke ka, et saaksin reisil iga päev kord tšaid. Kui olete nõus ja kui ilmad lubavad, asun tuleval esmaspäeval reisile. Lähen ka Krimmi teiega, kui teie lähete, ega ju mulgi siin Alatskivil midagi teha ei ole."
Kui mehe ettepanekuga nõus oldi, ütles Laksi Tõnis: "Noh, siis hakkab minu üleaedne, vanaperenaine, kes, nagu näete, minu naise kõrval sängi veerel istub, meile kohe palvekirja kirjutama, tema on juba palju kirju Riiga kirjutanud Kirepi-küla venelaste soovil, sest Kirepi mehed käivad igal suvel Riias müüritööl."
Minu vanaema astus nüüd minu juure ja ütles mulle: "Sina jookse ja too siia minu väike kastikene, kus kirjutusenõud ja paberid sees on. Pärast mine koju tagasi, sest meil läheb siin kirja kirjutamisega aega."
Tõin kodust kasti, andsin selle vanaema kätte, ja läksin ise ära, et magama heita.
Lugejale näib ehk see imelikuna, et orjaaegne taluperenaine mõistab kubernerile kirjutada ja päälegi vene keeles. Minu vanaema tüdrukuaegne nimi oli Krõõt Peipsi. Ta oli sündinud Nina-külas. Ta oli varakult vaeslapseks jäänud, sest tema isa oli uppunud Lahejärve. Nina-küla preester võtnud siis lapse oma juure. Sääl ta elanud kuni 24 aastani, kuni saanud mehele. Preestri lastega ühes üles kasvades olnud temal kerge vene ja eesti keeles lugemist ja kirjutamist omandada sellepärast, et preester teda ka oma lastega ühes õpetanud. Nõnda oli minu vanaema kahes keeles osav.
Pühapäeva õhtupoolikul pärast seda koosolekut tuli Kaarel Toomasson, keda kutsuti lihtselt Otsa Kaarliks, Metsakivile ja andis teada, et järgmisel hommikul ta hakkab Riiga minema. Laksi Tõnise naine ja minu ema hakkasid tee-moona korraldama. Pandi valmis länikutäis keedetud sea- ja lambaliha, kaks suurt rukkileiba, kaks nisupätsi ja suur karp võid. Otsa Kaarel paigutas moona pärnakoorest kasti, pannes kõige pääle veel piibli ja lauluraamatu, mis ta kelguga alati ühes vedas, sest tema oli Vennastekoguduse lugija.
Esmaspäeva varahommikul läks Kaarel teele. Kahe nädala pärast oli ta jälle Metsakivil tagasi! Kohe toimetati sõnum laiali, et Toomasson on tulnud Riiast tagasi. Õhtul tuldagu kuulama, mis sõnumeid Riiast toodud.
Õhtul, kui ilm pimedaks muutus, läksin ka mina oma vanaemaga Laksile. Ei olnudki aga veel kuigi palju mehi koos. Alles siis, kui üsna pimedaks läks, hakkas saabuma ikka kolm-neli meest ree pääl. Kui juba oli mehi küllalt koos, tõi Tõnis kambrist ühe pudeli, mille kaela oli küünal paigutatud, pani selle lauale, süütas küünla ja ütles: "Kuberneri kirja ei või pirrutule juures lugeda: kui langeb tulesüsi pääle, siis põleb kiri kätte ära, enne, kui loetud saab." Siis ütles ta Toomassonile: "Kiri anna vanaema kätte, siis kuuleme, mis sääl seisab,"
Kui minu vanaema oli laua juure istunud ja kirja lahti võtnud ning seda tükike aega vaadanud, lausus ta: "Küll on kuberner vähe kirjutanud, ainult niipalju ütleb, et need Alatskivi valla talupojad, kes on minult Krimmi rändamise luba palunud, võivad sinna minna ja mõisahärra ja kohtuhärra ei tohi neid keelata. Kirjutan neile härradele kohe ametlikult, et nad teile takistust ei tohi teha ega mitte teid sellepärast nuhelda."
Veel luges vanaema ette kuberneri nime ja näitas siis koosolijatele kirja, mille alumisel äärel oli ümargune tempel. Nüüd läksid meeste näod kohe rõõmsaks. Hakati Otsa Kaarlilt nõudma, et kuidas sina ometi kuberneri juure said.
"Ega see kerge olnud," vastas Kaarel. "Teel palusin hobusemehi kes tühjalt mööda sõitsid, need võtsid enamasti alati pääle; nõnda sain viie päevaga Riiga. Kuid kuberneriga kokkusaamine oli juba raskem. Läksin kuberneri maja ukse ette, kelk järel, valvur vai karaul tuli muidugi kohe vastu ja käratas: kuhu sa tahad oma kelguga minna!? Lasen sind viia kinni, mis sa hulgud siin, kas sa ei tea, et siin on kuberneri loss! Noh, tasa-tasa, baarin, ütlesin mina, olen oma kakskümmend viis aastat samuti kroonu teener olnud nagu sinagi praegu. Tõmbasin oma kuue rinna eest lahti ja ütlesin, et vaata, mul on viis aumärki rinnas ja sul üksainus, siis peaksid minuga küll leplikum olema. Nüüd hakkas mehike mahedamalt kõnelema ja küsis, kas on ehk mõni palvekiri kubernerile. Kui ütlesin, et on, kutsus ta teise omasuguse välja ja ütles, et anna nüüd kiri sellele, tema viib sisse. Kui kuuldi, et mina kirja kellelegi teisele ei anna kui ainult kubernerile endale, siis läks teine uksehoidja üles ja tüki aja pärast laskis mul kelgu õue tõmmata. Panin oma kuue seljast ka kelgu pääle ning läksin uksehoidja järele kuberneri kantseleisse. Kuberner silmitses natuke mind ja minu aumärke ning küsis siis, et mis sa siis tahad. Andsin palvekirja temale kätte. Kui oli lugenud, ütles ta mulle: Küll ma kirjutan mõisahärrale ja kihelkonna kohtuhärrale, et nemad teid ei tohi keelata Krimmi minemast. Nüüd võid minna! Aga mina ei tulnud välja, vaid palusin, et kuberneri-härra annaks kohe mulle isiklikult lubakirja kätte, sest ilma kirjata koju jõudes võtavad mind sandarmid kohe kinni ja annavad 60, nagu seda nii anti juba ühele Alatskivi mehele, kes Krimmi minejaid üles kirjutas. Kas see on tõsi? küsis kuberner. Kui kõik ära seletasin, kuidas ja mispärast Mart Viilip Kavastu mõisa viidi ja talle 60 vitsalööki anti, tegi kuberner suured silmad ja pahase näo, võttis siis paberi ja sule ning kirjutas kohe oma käega selle kirja, lõi templigi alla ja andis minu kätte, öeldes: Nüüd võite julgesti hakata Krimmi rändama. Kui teid veel keegi peaks takistama, siis näidake aga seda kirja. ja nüüd on teil luba käes, tehke kuidas ise arvate," lõpetas kõneleja.
"Vai mis sääl enam arvata, kui juba luba on käes," ütles üks meestest. "Meie põllud võtab parun ära enesele, talud ja pobuli-hooned lõhub tuleval talvel maha, metsa kuuse alla ka ei lasta, sest säält kihutab sinu minema mõisa metsavaht. Kui tahame Krimmi rännata, siis peame tänavu kevadel varakult, kui lumi ära sulab, kaks meest teele saatma, et nad oma silmaga näeksid, kuidas Krimmis põldu haritakse ja kuidas sääl vili kasvab ja kas sääl maad saada on, nagu siin kõneldakse, ega meie ometi ilma vaatamata ei või teele asuda!"
"Maakuulajaid tuleb nimelt saata!" ütles Laksi Tõnis. "Metsakivi talud jäetakse küll alles, aga kes siin enam elada saab, tuleval aastal tahetakse juba talude eest rendiraha. Minu talu eest tulevat aastas 105 rubla maksa, seletas mulle mõisa kirjutaja. Noh, kust mõtleme meie selle suure summa iga aasta välja tõmmata? Mul on talus praegu 5 lehma ja 3 härga, noh, kui nüüd need loomad sügisel Mihklilaadal ära müüa, siis saab ehk ühe aasta rent. Kuidas saame siis teisel aastal ilma karjata elada? Päälegi tahetavat pool rendist juba kevadel ette ja seda ei ole kellelgi kuskilt võtta. Seni ei saanud talust niigi palju raha, et oleks võimalik igale mehele kirikuminekuks saapad jalga muretseda, naised vaesed on pidanud alati pastlatega kirikus käima. Kui renti hakkame maksma, siis ei saa enam pastlaidki jalga. Mõisa orjus sai ikka kuidagi ära orjatud. Kui siis mõni kopikas ka saadi, siis sai vai soojagi majja ja talveks hobused rauda. Mina sain mineval aastal enesele raudrehvidega rattadki teha. Kui Krimmi minek tuleb, siis on tarvis kõvu rattaid. Oh, vennad!" ohkas Tõnis, "nüüd on meie lugu palju halvem, kui vanasti Iisraeli lastel Egíptusemaal, kui nad Kaananísse hakkasid rändama. Nüüd ei jää meil küll muud nõu, kui peame kohe ära valima maakuulajad, kes Krimmi lähevad."
Koosviibijad olid nõus. Pika kaalutlemise järele tehti otsus, et Otsa Kaarel ja Kalmuse Jüri peavad maakuulajate ülesande endale võtma. Aga enne vaja neile 60 rubla raha kokku korjata, ega tühjade taskutega või neid teele saata. Kalmuse Jüri nõustus algama sõitu oma hobusega, kuid teatas, et temal ei olevat rautatud vankrit ja puuratastega ei võivat sõita, need lagunevat pikal teel ära. Laksi Tõnis oli valmis oma rautatud vankrit andma, kui aga saadikuid leidub. Nõnda siis tehti pikema nõupidamise pääle otsus: Otsa Kaarel ja Kalmuse Jüri sõidavad kevadel, kohe kui lumi ära läheb, Krimmi ja on suve läbi Krimmis, siis näevad, kuidas sääl põldu haritakse ja vilja saadakse; siis teavad tuua tõesõnumeid. Otsa Kaarel ja Kalmuse Jüri avaldasid selleks oma nõusoleku. Ja nii lõppes seekordne koosolek.
Kui mina oma vanaemaga tarest väljusin, oli juba koiduvalget näha, ja mehed võtsid hobused aia küljest lahti ning sõitsid väravast välja. Kui koju saime, ütles vanaema mulle: "Küll sina aga oled mul poiss, öö otsa kuulab, silmad pärani, ei ole sugugi unine. Mõned vanad mehedki juba tukkusid, aga sinu silmas ei ole und praegugi näha."
Ei ma vastanud midagi. Jäin poisikese põnevusega ootama asjade edaspidist arengut. Kas rändame meiegi Alatskivilt ära — kaugele lõunasse, tundmatule maale?
SAABUS kevade. Lumi oli ära sulanud ja karjad käisid juba väljas.
Ühel laupäeva õhtul, kui saunas käidud ja õhtusöömaeg möödunud, kutsus vanaema mind enesega kaasa Laksile. Selgus, et samal õhtul pidi algama Krimmi rändajate teekond.
Hulk hobuseid oli Laksi õues. Need kuulusid rändurite saatjaile. Viimaseid — mehi ja naisi — oli Laksi talukamber peaaegu täis. Otsa Kaarel ja Kalmuse Jüri olid ka juba kohal ning korraldasid teemoona kompse, mis saatjate poolt kokku toodud. Siin oli võid, suitsutatud lambakintse, sealiha ja leivapätse. Leiba oli nii palju toodud, et pool sellest jäeti koju. Kogu toiduvara pandi sellesse pärna koorest tehtud kasti, millega Otsa Kaarel oli käinud Riias. Kast tõsteti Laksi Tõnise rautatud vankri, mille ette jälle rakendati Kalmuse Jüri hobune.
Selle järele kutsuti kõik õues viibijad tuppa. Olles Vennaste koguduse palvetunni pidaja ei tahtnud Otsa Kaarel teele asuda ühist palvet pidamata. Kui palve tehtud, pöördus Laksi Tõnis maakuulajate poole lühikese kõnega.
"Minge nüüd, vennad, jumala nimel," ütles ta. "Tutvuge hoolikalt eluga ja põlluharimisega ning selle tasuvuse küsimusega Krimmis. Nädalat neli enne Mihklipäeva võite jälle tagasisõitu alata, küll jõuate siis enne lume tulekut koju."
Kui vanker lahkujatega Laksi väravast välja veeres, oli päike juba tõusnud üle metsalatvade. Vahest nüüd alles hakkasid ka saatjad Laksilt, igaüks oma kodu poole, lahkuma. Lootust ei olnud enam kellegil isa-isade kodukohta jäämiseks ega hingemaa saamiseks, jäi vaid valutav unistus uuest kodumaast. Ja vaiksed, vagad soovid rändasid vankripõrina järele — ränduritega kaasa metsa poole.
Ja jälle orjati mõisat vana viisi — ka suvel. Sel teadmisel aga, et käesolev suvi pidi olema viimne orjusesuvi.
Nii möödus aeg. Tuli juba augustikuu.
Korraga saavad need peremehed, kellele talud alles jäetud, käsu mõisa ilmumiseks. Mehed ei teadnud aimatagi seda häda, mis neid varitses. Mõisasse ilmumine o1i tehtud kohustuslikuks kihelkonnakohtu poolt 30 vitsahoobi ähvardusel.
Kui peremehed järgmisel päeval mõisas koos olid, luges kihelkonnakohtunik neile ette keisri poolt antud talurahva seaduse, mille järele talumaad olid mõisamaast eraldatud ning talurahvas mõisa teo-orjusest vabastatud. Taludel tuleb eelseisval kevadel maksa mõisale renti ning rendi lepingud mõisahärraga teha hiljemalt Jakobi-päevaks. Nii seisvat uues seaduses, seda peetagu meeles...
Nüüd oli kolme Metsakivi talu peremehe seisukord üsna kriitiline, ei teatud, kas sõlmida leping mõisaga või ütelda koht üles, maakuulajad Krimmist olid ju alles tagasi tulemata.
Paar-kolm korda käidi Laksil ühiselt nõu pidamas. Ühel õhtul kutsuti jälle minu vanaema ka kohale. Ega minagi jäänud siis koju. Ja jälle kaaluti seisukorda, kuid õigele otsale ei saadud kuidagi.
"Viimaks," ütles Tõnis, "ei jää meil ikkagi teist nõu, kui et peame kohad ära andma. Kust meie siin, metsanurgas selle kõrge rendiraha — üle 1000 rubla — igaüks võtame! Olgu nendega kuidas on, kes Peipsile lähemal elavad, nemad käivad talvel venelastega kalastamas, kevadel tindi-noodal — siis ehk saavad kuidagi rendi kokku. Kuid kust peame raha saama — Metsakivil? Seni ei saanud kuidagi saabast jalga teisiti, kui et naised pidid suvi otsa võid koguma. Mis see või siis maksab — 8 ja 9 kopikat nael! Soola ja silkugi saab hädavaevalt või vastu. Millest tasume siis rendi!? Tuleb tahestahtmatult Alatskivilt välja kolida."
Tehti üksmeelne otsus juba järgmisel päeval talude käest äraandmise asjus. Ja otsus teostati.
Pikisilmi oodati nüüd maakuulajate tagasitulekut Krimmist. Kuid nood lasksid end oodata. Alles umbes kaks nädalat enne Mihklipäeva jõudsid saadikud Krimmiteekonnalt koju.
Kohe lähemal pühapäeval kogunesid Laksi Tõnise juure kõik need perekonnaisad, kel enam Alatskivil elamise lootust ei olnud. Siin pidid maakuulajad rääkima väljavaadetest Krimmi asumise kohta. Kamber oli puupüsti inimesi täis, mehi ja naisi, sest nüüd, kuberneri luba käes, tohiti avalikult kokku tulla ühise mure üle mõtteid vahetama. Mina läksin Laksile seekord oma isa ja vanaemaga.
Esimesena andis ülevaate Krimmi põlluharija elust-olust Otsa Kaarel. Paar kuud oli ta oma silmaga näinud kohapäälset olukorda.
"Leiba ja vilja on Krimmis külluses," algas ta, "maad on ka nii palju, kui aga keegi harida jaksab. Maa-maksud on üsna väikesed, sest inimesi elab hõredasti. Elamud on savist ja õlgedest, seest valgeks lubjatud. Kõige selle poolest ei ole elul tõesti Krimmis viga. Kuid vigu on sääl siiski ka, ja koguni üsna rohkesti, ning nimelt niisuguseid, mida meie siin aimatagi ei tea. Kuid rääkigu sellest kõigest Kalmuse Jüri, tema on eluaegne põldur ja tunneb põlluasjandust paremini kui mina. Ka ei saa mina nii vabalt rääkida, olen oma 25-aastase kroonuteenistuse järele nagu emakeelestki võõrdunud..."
"Jah," sõnas kohe teine saadik Jüri, "maad on Krimmis palju. Aga säälset maad ei saa meie kuidagi harimagi hakata! Sest ühe adra jaoks peab Krimmis olema neli hobust ja neli härga, mis kõik korraga tööle rakendatakse — hobused kõrvuti ette ja härjad, ka kõrvuti, nende taha. Kaks meest juhivad hobuseid ja härgi ning kaks meest — atra ennast. Nii on üheainsa adra juures künnil 4 inimest ja 8 veolooma. Põllud asetsevad harilikult versta 6 või enam külast eemal. Kui hommikul põllule lähed, tuleb endale ja loomadele toit ja vesi võtta kaasa, sest vesi näiteks on saadaval üksnes külakaevust. Küla on ehitatud sinna, kus juba muistsel ajal on tehtud väga sügavad kaevud. Vett saadakse kaevust pööra abil, mida hobusega ümber veetakse. Igast perest on järjekorras kaks meest ja hobune hommikust õhtuni vett vinnamas nii palju, kui on kogu küla tarvidus päeva jooksul. Elatatakse end põlluharimisest ja karjapidamisest. On suuri lambakarju ja ka suuri lambaid, mida lüpstakse nagu lehmi. Lamba piimast valmistatakse juustu. See juust ja lambaliha on Krimmis leiva asetäitja. Sigu ei ole, sealiha ei võivat süüa suure kuumuse pärast. Sealiha tarvitamine toob sääl ühte kehaosasse tüütava haiguse, millest raske vabaneda. Leiba küpsetatakse ja toitu keedetakse looma sõnnikuga, mis õlgedega segamini sõtkutakse ja mida siis lõigatakse ja kuivatatakse nagu turvast, sest puud ega hagu sääl, nagu meil, ei ole..."
"Oh, ära enam räägi!" katkestas kõnelejat Laksi Tõnis. "Meie rahvas küll Krimmis elada ei saa, kui see elu sääl on niisugune, nagu räägid."
"Kõik on tõsi," vastas Jüri. "Mõtelge ise, mida peame tegema Krimmi kõval pinnal oma väikese adraga ja ühe või kahe hobusega. Põllul kasvab suur, tugevate juurtega rohi nagu meil pilliroog. Meie adraga ei saa Krimmis omale kapsamaadki üles künda. Krimmi künnimehel on vagu arssin lai ja 12-13 tolli sügav. Vao pääle visatakse seeme ning äestatakse siis sisse. Järgneval ja kolmandal aastal tehakse põld samal teel äkke abil maha, ilma kündmata. Neljandal aastal jääb maa karjamaaks. Selle järele küntakse põld uuest kohast üles. Sõnnikut põllule ei panda, kogu sõnnik ja õled, mis keetmisest ja ahjukütmisest jääb üle, põletatakse väljal ära. Nõnda, vennad, on lood põllupidamisega Krimmis. Meie, kui sinna asume, ei saa sääl peremeheks hakata, vaid peame suurpõllupidaja juure asuma kas karjaseks või moonakaks. Kuid arvan, et tööle meie ka ei pääse, sest vähesed meie keskelt oskavad vene keelt. Tehke, kuidas arvate, mina Krimmi enam tagasi ei lähe, parem siis juba palkan enda Alatskivi mõisa moonameheks," lõpetas Kalmuse Jüri.
Nüüd olid kõigil kurvad näod. Ohati, et kuhu meie vaesekesed nüüd peame kevadel minema... Mõisaga on vahekord katkestatud.
"Vennad, ärgem heitkem meelt!" sõnas viimaks keegi Laheküla mees. "Ehk aitab jumal, kui aga temale loodame. Talvel, kui Peipsil on jää, sõidame üle järve Venemaale. Sääl leiduvat mõisnikel külluses tühja maad, mida nad ei jõudvat ära harida lasta, sest talupoegadele olevat antud hingemaad. Nüüd talupojad enam mõisa tööle ei mõtlevatki minna. Nii seisvat palju maad söödis, mida mõisnikud rõõmuga rendile annaksid või koguni ära müüksid. Kuid maa võtjaid ei leiduvat, sest igal mehel on niikuinii juba oma hingemaa. Nii rääkis mulle läinud pühapäeval vene papp."
Üsna vaikseks jäi Laksi Tõnise kambris selle kõige järele. Igaüks mõtles nüüd veel ainult ühele pääsmisvõimalusele — üle Peipsi Venemaale siirdumise küsimusele.
Võtnud endaga alati kaasas kantavast kotist lauluraamatu, Otsa Kaarel algas palvetundi. Suures vaevas ja viletsuses viibivale Alatskivi rahvale palus ta jumalalt nõu ja abi.
Kurvas meeleolus mindi laiali. Tulevik ei tõotanud midagi hääd.
Ühel hommikul, kui isa õues seisis, tuli Laksi Tõnis meile ning kutsus minu isa endaga mõisa. Ta oli kuulnud, et parun sõitnud Luunjast Alatskivile.
"Palume teda," rääkis Tõnis, "ehk ta annab meile meie talud tagasi."
Mindigi mõisa.
Kuid õhtul tuli isa mõisast üsna murelikuna tagasi. Mu vanaema küsimusele vastas ta: "Ei midagi hääd, emakene. Parun oli kole vihane. Ütles Tõnisele, et oled mulle nagu pinnuks silmas. Olen juba ammu sinust tahtnud saada lahti, aga ei saanud. Või oled mulle veel vähe pahandust teinud näiteks oma kohtumõistmisega! Kui minu valitseja arvab, et süüdlasele tuleb anda 30, siis sina lased kirjutajal protokolli kirjutada 15. Ja kui Matse Kaarel teol olles laseb oma hobuse mõisa rukkipõllule, siis valitseja tahab määrata Kaarlile 30 lööki, aga sina mõistad Kaarlile 15 kopikat mulle kahjutasu maksma. Arvad, et olen mõni sant, keda sina tohid pilgata. Oleksin sulle enesele peksa anda lasknud, kui oleksin seda võinud, kuid alati oled sa kaval oma nahka hoidma. Vai tema tuleb nüüd talu tagasi paluma! Teie mõlemate talud on juba ära antud Kokura valla meestele. Laksi talu uus peremees on nüüd Ants Käärdi ja Kiisa talu peremees on Andres Punga. Tänasest päevast saadik ei seisa enam mõisa raamatus Laksi ega Kiisa talu, vaid Kaardi ja Punga talud. Mul on Alatskivil veel 15 talu peremeheta, kuid teile neid mina ei anna. Pidage meeles, et olen paruni-härra ja mitme mõisa ja valla omanik. Ja nüüd hoidke, et teie enam minu näo ette ei tule. Jumalaga!"
Nii rääkis minu isa õhtusöögi ajal. Ja kõik meie talu vanemad inimesed, kes seisukorrast aru said, ohkasid. Ka Laksi talus ei võinud olla teisiti, sest Tõnise poeg ja 3 tütart olid juba kõik täieealised ning -meelelised.
Talve tulles ja Peipsile jää tekkides käisid mitmed kohata Alatskivi peremehed Oudova kreisis endale uut elukohta otsimas. Enamikult nad koha omale leidsidki ning rändasid aegsasti; kui järv oli veel jääs, kogu oma vara ja loomadega Venemaale, võttes kaasa vilja seemnegi, kel seda oli. Ilma mingi kraamita aga asus ometi kevadel Krimmi teekonnale 12 perekonda Alatskivilt. Kogu oma varanduse müüsid väljarändajad enne teeleasumist maha. Kes uut kohta otsima kuhugi ei läinud või õigemini — minna ei saanudki, see oli Laksi Tõnis: juba jõulust saadik lebas ta haigena kodus. Mure oli mehe murdnud sängilaudade vahele.
Käisin vanaemaga mitu korda haiget Tõnist külastamas. Korra, kui tema juurest lahkusime, ütles vanaema kodus meie rahvale: "Ega küll üleaedne Tõnis enam kaua ela, kõhnaks jäänud teine, on ainult nahk ja luu, mure viib selle mehe enneaegselt hauda." Ja nii oligi: teise või kolmanda päeva hommikul tuli Tõnise poeg meile ning palus meid tulla temale abiks tema isa pesema ja riietama: vastu hommikust ööd oli Laksi Tõnis surnud. See oli 24. veebruaril (vana kalendri järgi) 1861.
Mind koolnut vaatama ei lubatud, öeldi, et küll lähed matusele.
Mõni päev hiljem oli Tõnise kirstupanek ja matus. Rahvast oli murrul kokku tulnud, väga paljud kutsumatagi.
Kui kirstukaas oli suletud, kanti Tõnise põrm õue ree pääle.
"Ja nüüd," ütles koolmeister, kui matuserong oli liikumisvalmis, "laulame omale kohtumehele ja armsale koolivanemale, kes siin maailmas palju vaeva näinud, küll mõisat orjates, küll rahvale kohut mõistes ja meie laste eest hoolitsedes, viimset saatelaulu: Ma tahan jätta maha, sind kaval ilmamaa ..."
Kui lauldi lõpusalmi, oli matuserong juba jõudnud välja kirikuteele. Nüüd istusid ka kõik teised oma regedele ning — algas Tõnise viimne rännak, rännak Alatskivi surnuaia poole. Ja siin sängitati see mees mulda, nagu kõik teised enne teda: ta sai kätte maatüki, oma igatsetud hingemaa
Seitse jalga pikkusele,
Neli jalga lai...
Ja nii oli lõppenud ühe eesti mehe elukäik. Populaarseks saanud laulus, mille tema mälestuseks pühendas Alatskivi mõisa kirjutaja J. Weitzenberg — Laksi Tõnis, Kord ma Peipsi piiril käisin — on kõik peaaegu õige, välja arvatud kindlasti see, nagu oleks Tõnise ristile olnud midagi kirjutatud: see oli harilik puuristikene ilma mingi nimeta ning epitaafita. Luuletaja oleks siin neid sõnu Siia on üht Eesti venda Maha maetud, Muru all sul püha, õnnis, Päris kodumaa näha tahtnud.
Aastate möödudes kõdunes rist ning 46 aastat hiljem ei olnud enam hästi teadagi, kus täpselt Laksi Tõnise haud asus. Teati vaid, et — köstri maja pool, surnuaia nurgas küllap pidi vana Tõnis puhkama. Aga haua asukoha teadjaid oli siiski ning kui tuli tund, siis püstitati Tõnisele tõeline mälestussammas. Aga palju, palju aastaid pidi mööduma enne, kui tohiti ja saadi sellele mõteldagi... Sest surveajad ei olnud veel päriselt lõpnud ega meie rahvale tulnud päevad, mil võis juba valjusti mõtelda: vastav "areng" nõudis loomulikult aega.
MIDA teab tänapäev Laksi Tõnise ajast ja tolleaegsest elust? Õigupoolest — mitte midagi. Sest kõik on ununenud vähema kui inimpõlve kestes. Näib mullegi, kes ma teoorjuse päevad kaasa teinud, nüüd kõik otsekui raske unenäona.
Vabadus hakkas koitma tuhmi tähekesena meile. Kuni see kasvades paisus Eesti rahva iseseisvuse päikeseks. Seda muinasjutulist arengut on minu, nüüd juba üle 80-ne a. vanamehe omad silmad näinud!
Lugejat aga vahest huvitab nüüd küsimus, mis sai Laksi Tõnise perekonnast ja muust Alatskivi rahvast. Viiks liiga pikale kirjeldada kõiki järgnevaid päivi ja rahva uusi kannatusi ning võitlusi. See oleks omaette terve raamat. Lühidalt lubatagu mul tähendada vaid seda, et kohe varsti pärast Tõnise surma rändas tema perekond siiski kodumaalt välja, asudes Venemaale Oudova kreisi põldu pidama. Sääl töötas Tõnise naine, tütar ja poeg Karl. Tõnise pojapoeg tõusis hiljem Peterburis ühe panga ametnikuks.
Jüripäevaks (1861) tulid Metsakivile juba uued peremehed... Laksi Tõnise pere oli talust lahkunud, minu isal aga ei olnud kuhugi minna. Hää nõu oli kallis. Appi tuli, nagu ikka, minu vanaema kui ettevõtlik ja arenenud pilguga inimene. Tema soovitas minu isal siiski veel kord hädasunnil paruni poole pöörduda, kaasa võttes oma 70-a. poolpimeda isa — minu vanaisa, ning nõutada omale Sillaotsa talu.
Nii tehtigi ning kui õhtul mõisast tagasi tuldi — parun viibis parajasti jälle Alatskivi mõisas, — olid meeste näod rõõmsad.
"Küll vaevu, aga saime talu," ütles isa, "parun ei tahtnud minust alul muidugi midagi kuulda, aga isa nähes tõusis ta korraga üles ning lausus: "Sellele ühesilmaga vanamehele tahan mina anda Sillaotsa talu, aga mitte sinule. Kui tahad, vanamees, saada talu 12 a. pääle rendile, siis kirjuta lepingule alla." — "Kulla paruni-härra," vastas vanaisa, "mina ei näe ega mõistagi oma nime kirjutada." Mõisnik mõtles siis natuke ning lausus: "Hää küll, kirjutagu siis poeg alla. Isa on vana, surebki teine ära, hakka siis jälle uut lepingut sõlmima!" Ja siis kirjutasin mina rendilepingule alla."
Nüüd hakati kohe kraami Sillaotsale vedama, mis meilt ainult umbes 2 kilomeetrit eemal oli, ja Sillaotsal elasime 6 aastat — ajani, mil Alatskivil hakati müüma talusid. Mõlemad Metsakivi talud müüdi Viljandimaa meestele. Minu isa ostis Seletuse talu, kus mina praegugi elan — oludes, millistest mina lapsepõlves küll unistadagi ei mõistnud.
Nagu juba alguses öeldud, tõi Laksi Tõnise surm alatskivilasile vabanemise teoorjusest. Nüüdsest alates võis hakata kasvama uus põlv rahvast, kes — peatselt enam ei teadnud midagi ei "vanadest aegadest" ega isegi Laksi Tõnisest, eriti Alatskivist kaugemal elutsejad. Muidugi ei olnud Laksi Tõnise isik see, kes kuidagi takistas priiuse tulekut, nagu ei olnud ka tema surm just otseselt orjuse köidikute purustaja, huvitav on aga see, et selle mehe elutöö ja surm tõepoolest aitas kaasa Eestile vabamate aegade tulekule rängas võitluse-heitluse keerises. Ei olnud ju ka sugugi tähtsuseta alatskivilaste aktsioon — eesotsas Laksi Tõnisega — astuda võitlusse mõisaga kas või kodumaalt väljarändamise ähvardusel ning selle teostamiselgi. Paljud väljarändajad läksid vahest hiljem Eestile kaduma, kuid tagasi on nende järeltulijaist ka nii mõnedki tulnud ning mitte päriselt tühjade kätega. Paljud meie praegused kõrgemad riigiametnikud on "optandid" küll Krimmist, küll Samaarast, küll mujalt Venemaalt, kus eestlane võis siiski elada (enne maailmasõda) vabamalt ja paremates majanduslikes oludes ning võimaluste väljavaadetes.
Nii aitas Laksi Tõnise "elumure" — kui nii võib ütelda — ikkagi eestlasel oma teed rajada. On tõsi, et Laksi Tõnis oma eluga näitas, et ka kõikvõimsatel mõisatel tuli lõppude lõpuks visade eesti Tõnistega siiski arvestada. Iga, ka juuksekarva suurune eestlaste võit hakkas rahvast viima välja mõisate pilkasest-pimedast metsast... Ja juhiks oli Tõnis.
Ses mõttes jääb Laksi Tõnise kuju teatud sambana Lõuna-Eesti ajaloo lehekülgedele, keda olematuks teha on raske nendelgi, kes vaid pilkavalt vaatavad tagasi "ärkamisaja" tegelastele kui isikuile, kelle nimed vaid tänu oma ajale on võinud "silma paista". Kuid minevikust ju jutt ongi. Näidaku tänapäevased mineviku arvustajad ja teised eestluse juhid, et neid maksab tulevikus meele tuletada mõnes nurgakeseski niivõrd, nagu nüüd "korraks" meenutame ühte halli talutaati — Laksi Tõnist.
ALATSKIVILASED püstitasid oma Tõnise mälestuseks tema kalmule mälestussamba.
Ei ole vahest liigne näidata, kuidas võis seegi rahva kavatsus ja tahe teostuda. Rahval oli küll juba avaramaid rahalisi võimalusi ka siis, kuid — kas ei tundu otse uskumatuna tänapäeval, aastal 1933, et alles 25 aastat tagasi tohiti hauasammast püstitada isegi "säärasele iseenesest väiksele "mässumehele" nagu seda oli eestlane Laksi Tõnis, üksnes rahva kavaluse najal, suures mures ja ennast hädaohtugi asetades!
See oli a. 1907, mil ühel pühapäeva õhtupoolikul peeti Naelavere karskusseltsis Kevade koosolekut. Sel koosolekul tõstis alatskivilane, tookordne Kodavere kihelkonna kooliõpetaja Saamuel Käär üles Laksi Tõnisele mälestussamba püstitamise küsimuse! Kodavere kirikuõpetaja ülesandel kirikuraamatut ümber kirjutades, oli ta avastanud, et järgmisel, s. o. 1908-nda a. 13-ndal jaanuaril möödub 100 aastat Tõnise sündimisest. Käär tegi ettepaneku selleks päevaks püstitada Laksi Tõnise hauale väärikas hauasammas.
Juba samal koosolekul pandi vabatahtlikult kokku 48 rbl. 50 kop. Parajasti aga, kui raha kogumine oli täies hoos, ilmus kohale urjadnik — kordnik, kes tegi rahvale selgeks, et eestlase hauale hauasamba püstitamiseks avalik, loata rahakorjandus võib tuua raha annetajaile ja kogujaile kaela karistussalgad (nagu kahe aasta eest). Äreval ajal (nagu seda olid 1905. ja sellele järgnenud "mässuaastad") ei annaks venelasest Talurahva Komissar kunagi luba vastavaks korjanduseks. Nagu hiljem kuuldus, soovitanud kordnik omavahel Käärile koguda raha Laksi Tõnise "sugulastelt" "sugulasele" perekondliku hauamärgi püstitamiseks, et ära hoida võimalikke raskeid sekeldusi avaliku korjanduse jatkamise puhul.
Samal päeval karskusseltsi eestseisus omavahelisel nõupidamisel tegi kindla otsuse, et saadagu edaspidine raha kokku kuidas tahes, aga Laksi Tõnise hauale tuleb asetada mälestussammas. Samas panid eestseisuse liikmed kogutud rahale veel omast taskust niipalju juure, et oli käes 50 rbl. Ja samas otsustati kohe astuda samme vastava kunstniku leidmiseks, kes nõustuks joonistama samba kavandit.
Varsti pärast seda sõideti Tartu ning pöörduti kunstnik Raud'i poole, kes ka kavandi täitsa tasuta ära tegi.
Õnneks leidus ka Alatskivi omas vallas Posok'i nimeline noormehest kiviraidur, kel ka tarvilises suuruses kivi endal kodus olemas oli. Posok'iga lepiti nii kokku, et ta saab tasuks töö eest 80 rubla, ja noormees asus innukalt tööle.
Nüüd oli mure, kuidas saada kokku tarvilikku raha. Keegi aga enam raha anda ei julenud, sest rahva seas oli levinud kuuldus, nagu karistaks vene ja mõisa ning kiriku võimud rahaannetajat, oli ju kõigil värskelt meeles õudsed karistussalkade teod, kes nuhtlesid ning lasid maha igaühe, kellele vastavalt poolt sõrmega näidati. Hirmul olid juba samba tellijadki, 4-5 meest. Siiski "jonni" ei jäetud. Omast taskust aga sambatellijad ka ei tahtnud enam anda, oli ju 30 rbl. tol ajal — töölise suvepalk.
Lõppeks tuldi mõttele kirjutada Venemaale Laksi Tõnise pojale Kaarlile (kel oli ka 3 tublit poega). Vastava aadressi ja osalt lootuses ka raha saamiseks pöörduti Lahepera Kabeli peremehe poole. See oli Laksi Tõnise tütrepoeg. Viimane soovitas kirjutada üksnes Tõnise pojapojale Peterburi, andes ka vastava aadressi. See kiri saadeti teele ning lühikese aja pärast tuli 50 rubla raha ja kiri, kus pangamees tänas oma vanaisa mälestuse austajaid ning kus ta lubas võimaluse korral ka ise mälestussamba avamisele sõita.
Nüüd läks kõik soovitud rada. Posok'i töö arenes ka hästi ning "komitee" otsustas sündmust pühitseda pidulikult, kõnedega ja koorilauluga. Kuid sääraseks avalikuks toiminguks oli vajalik vene võimude luba. Julgemad mehed asusid siis teele Tartu poole — Talurahva Komissari juure.
Mehed tulid koju rängasti ärahirmutatuina.
Ja nii siis tuligi, et kui oli saabunud 13. jaanuar (1908), püstitati ilus mälestussammas Laksi Tõnisele Alatskivi surnuaial väikse rahvakogu osavõtul üsna vaikselt ning igasuguse lauluta ja kõnedeta.
Õhtu saabudes aga, ööpimedas, kogunes umbes 30 inimest Lahepera Kabeli tallu. Siin peeti kõnesid ja lauldi teetassi juures hommikuni isamaalisi laule.
Ettevaatuse pärast aga olid õue paigutatud valvurid, et mõni äraandja akende taga ei saaks luurata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar