Paul Graham: Taaskillustus

---

Paul Graham avaldas essee originaalpealkirjaga The Refragmentation oma veebilehel 2016. aasta jaanuaris. Essee eestikeelne tõlge ja veebis avaldamine lähtub Paul Graham'i veebilehel Korduma Kippuvate Küsimuste sektsioonis toodud tingimustest.

Autor Paul Graham sündis 13. novembril 1964. aastal Weymouth'is Inglismaal, 1968. aastal kolis ta pere USA-sse Pittsburgh'i linna Pennsylvania osariigis. 2016. aastal kolis Paul koos abikaasa ja lastega tagasi Inglismaale. Paul Graham on Y Combinator inkubaatori kaasasutaja, riskiinvestor, esseist ning maalija.

Tema essee taaskillustusest USAs haakub ka ükssarvikuid otsiva Eesti kodulookildudega, lisaks isiklikule kogemusele elu ning tööturu muutustest USAs on Graham essee jaoks teinud hulga taustatööd ning USA ühiskonna lähtepunktidest eelmise sajandi keskel nähtub mitmeidki sarnaseid jooni Eestiga Nõukogude Liidu lagunemisele eelnenud perioodil — pärast Eesti iseseisvumist on see nihe aga jõudsalt kahanema hakanud.

Paul Graham (mai 2011)
TechCrunch, CC BY 2.0, Wikimedia Commons

---

Üks vana ea eelistest on võimalus jälgida elu jooksul toimuvaid muutusi. Paljud minu nähtud muutustest on olnud killustavad. Poliitika USAs on varasemast palju polariseeritum. Kultuuriliselt on meil üha vähem ühiseid aluseid. Loovsektor koondub käputäide õnnelikesse linnadesse, hüljates ülejäänud. Süvenevast majanduslikust ebavõrdsusest tulenevalt kasvab ka lõhe vaeste ning rikaste vahel. Ma sooviksin esitada hüpoteesi, et kõik need suundumused on sama nähtuse vormid. Enamgi veel, et nähtuse põhjuseks ei ole mingi jõud mis meid hajali lükkab, vaid pigem meie kokkutõmbejõudude erosioon.

Selliste suundumuste pärast muret tundjatele on ebameeldivamgi, et jõud mis meid kokku surusid olid anomaalia, ühekordne kombinatsioon asjaoludest, mille kordumine on ebatõenäoline — ja mida me tegelikult ka korrata ei soovi.

Need kaks jõudu olid sõda (eelkõige Teine maailmasõda) ning suurkorporatsioonide esiletõus.

Teise maailmasõja mõjud olid nii majanduslikud kui sotsiaalsed. Majanduslikult vähendas see sissetulekute varieeruvust. Nagu kõik tänapäevased relvajõud, oli ka USA oma majanduslikult sotsialistlik. Igaltühelt vastavalt tema võimekusele, igaühele vastavalt tema vajadustele. Enam-vähem. Kõrgema auastmega sõjaväelased said rohkem (nagu kõrgemal astmel sotsialistlike ühiskondade liikmed alati), ent saadu oli fikseeritud vastavalt nende auastmele. Ning ühtlustavad mõjud ei piirdunud vaid relvakandjatega, sest USA majandus oli samuti üldisest sõjaväekohustusest haaratud. Aastatel 1942 kuni 1945 määras kõik palgad National War Labor Board. Nagu sõjaväeski, seadsid nad vaikimisi ühetaolised tasud. Ning see palkade rahvuslik standardiseerimine oli nii üleüldine, et selle mõjusid võis näha veel aastaid pärast sõja lõppu. [1]

Ka äriomanikelt ei oodatud raha teenimist. Franklin D. Roosevelt ütles, et ei lubata "mitte ainsatki sõjamiljonäri". Sellest lähtudes maksustati firmade sõjaeelsete kasumite ületamist 85%-liselt. Ja pärast ettevõtte maksude tasumist üksikisikuteni jõudvat osa maksustati taaskord, 93%-se maksukoormusega. [2]

Sotsiaalselt oli sõjal samuti pigem variatsiooni vähendav mõju. Üle 16 miljoni mehe ja naise kõikvõimalikest erinevatest taustadest toodi kokku eluviisi, mis oli vormilt (ja vormiga) otseselt ühetaoline. Varastel 1920-ndatel sündinud meeste hulgas lähenes teenistuses osalemine 80%-le. Ning ühtsete eesmärkide nimel töötamine, sageli stressisituatsioonis, lähendas neid veelgi.

Kuigi rangelt võttes kestis Teine maailmasõda USA jaoks vähem kui neli aastat, kestsid selle mõjud kauem. Sõjad tugevdavad keskvalitsusi ning Teine maailmasõda oli selle äärmuslik näide. USA, nagu ka teiste liitlasriikide valitsused, oli aeglane äsja omandatud võimu tagastamisel. Tõepoolest, mõneski mõttes sõda ei lõppenud 1945. aastal; vahetunud vaenlaseks sai Nõukogude Liit. Maksumäärad, föderaalvõim, kaitsekulud, üldine sõjaväekohustus ja rahvuslus, aastakümned pärast sõda meenutasid rohkem sõjaaega kui ennesõjaaegset rahuaega. [3] Ning sotsiaalsed mõjud kestsid samuti. Laps, kes veeti sõtta West Virginiast muulakarja tagant ei pöördunud pärast lihtsalt tagasi farmi. Teda ootas midagi muud, midagi sõjaväega vägagi sarnast.

20. sajandi suureks poliitlooks oli maailmasõda, suureks majanduslooks aga uut tüüpi ettevõtete esiletõus. Mis samuti pigem aitasid kaasa sotsiaalsele ning majanduslikule sidususele. [4]

20. sajand oli suurte rahvuslike korporatsioonide sajand. General Electric, General Foods, General Motors. Finants-, side-, transpordi- ning tootmisarengud tegid võimalikuks uut tüüpi ettevõtte, mille põhieesmärgiks oli eelkõige mastaap. Selle maailma esimene versioon oli madala resolutsiooniga: LEGO Duplo maailm, mõnede hiigelettevõtetega iga suurt turgu domineerimas. [5]

Hiline 19. sajand ning varane 20. sajand oli olnud konsolideerimisajastu, eriti J. P. Morganist juhindudes. Tuhanded asutajate poolt juhitud ettevõtted liideti mõnesajaks suurettevõtteks, mida juhtisid professionaalsed juhid. Päevavalitsejaks oli mastaabisääst. Tol ajal näis inimestele, et see ongi asjade lõplik olek. John D. Rockefeller ütles 1880-ndal aastal:

“Liitude aeg on tulnud, et jääda. Individualism on läinud ega pöördu tagasi.”

Ta osutus ekslikuks, kuid järgneva saja aasta jooksul tundus tal olevat õigus.

19. sajandi lõpus alanud konsolideerumine jätkus enamiku 20. sajandist. Teise maailmasõja lõpuks, nagu kirjutab Michael Lind, "majanduse suuremad sektorid olid organiseeritud nagu valitsuse toetatud kartellid või mõnede oligopolistlike korporatsioonide poolt domineeritud."

Tarbijaile pakkus see uus maailm kõikjal ühesuguseid valikuid väheste hulgast. Minu üles kasvades oli enamikes tootegruppides vaid kaks-kolm toodet ning kuna need kõik olid suunatud keskmisele turuosalisele, ei olnud nende vahel suuri erinevusi.

Selle nähtuse üks tähtsamaid ilminguid oli televisioon. See pakkus 3 valikut: NBC, CBS ja ABC. Lisaks avalik TV taibude ning kommunistide jaoks. Nende kolme võrgu pakutud programmid olid eristamatud. Tegelikult eksisteeris kolmekordne survestus tsentri poole. Kui üks telesaade prooviski midagi uljast, peatasid selle konservatiivsete turgude kohalikud koostööpartnerid. Lisaks olid televiisorid kallid, terved perekonnad vaatasid samu saateid üheskoos, nii et need pididki olema sobilikud kõigile.

Ja nad kõik mitte ainult ei vaadanud sedasama, vaid ka samaaegselt. Praegu on seda raske ette kujutada, kuid igal õhtul istusid kümned miljonid perekonnad üheskoos televiisorite taha, vaatama sama saadet, samal ajal nagu nende üleaedsedki. Mis praegu toimub Super Bowl'i ajal oli tollal igaõhtune. Olime sõna otseses mõttes sünkroonis. [6]

Omal kombel oli sajandikeskne televisioonikultuur hea. Pakutud vaade maailma oli sarnane lasteraamatute omaga ning sel oli sarnast mõju nagu (vanemate lootustes) lasteraamatutel on inimeste paremini käituma panemisel. Ent, nagu lasteraamatud, oli televisioon ka eksitav. Täiskasvanutele ohtlikult eksitav. Robert MacNeil kirjutas oma autobiograafias, kuidas nähes äsja Vietnami sõjast saabunud eemaletõukavaid pilte, mõtles ta, et neid ei saa näidata peredele, kes on kogunenud õhtust sööma.

Ma tean, kui kõikehõlmav see üldine kultuur oli, sest ma proovisin sellest loobuda ning alternatiivide leidmine oli praktiliselt võimatu. Kui olin saanud 13, mõistsin, rohkem sissevaatest kui mingist välisallikast, et ideed, mida meile televisioonist söödeti, olid jamps ning ma loobusin selle vaatamisest. [7] Kuid asi polnud vaid televisioonis. Näis, et kõik minu ümber oli jama. Poliitikud ütlesid kõik samu asju, tarbekaupade brändid märgistasid praktiliselt identseid tooteid erinevalt, et anda edasi neile omistatavat prestiiži, võltsi "koloniaalse" välimusega puitsõrestikmajad, autod mille otstes oli jalgade kaupa mõttetut metalli ning mis mõne aasta pärast lagunema hakkasid, "Red Delicious" õunad mis olid punased kuid õunad vaid nime poolest. Ja tagasivaateski jäi see jampsiks. [8]

Kuid tühimiku täitmiseks alternatiive otsides ei leidnud ma peaaegu midagi. Internetti siis polnud. Ainus koht otsinguteks oli raamatupoeketi esindus kohalikus kaubanduskeskuses. [9] Sealt leidsin ma "The Atlanticu" eksemplari. Sooviksin öelda, et sellest sai värav laia maailma, ent tegelikult leidsin selle igava ning arusaamatu. Nagu noor esimest korda viskit maitsmas, teeseldes selle meeldivust, säilitasin seda ajakirja hoolsalt nagu olnuks see raamat. Kindlasti on see mul veel kusagil alles. Kuigi see oli tõendusmaterjaliks, et kusagil eksisteerib maailm, mis pole "Red Delicious", ei leidnud ma seda enne kolledžit.

Suurettevõtted ei teinud meid sarnaseks vaid tarbijatena, nad tegid seda ka tööandjatena. Ettevõttesiseselt surusid inimesi ühese mudeli järgi käituma ning välja nägema mitmed tugevad jõud. IBM oli selle poolest kurikuulus, kuid vaid veidi äärmuslikum teistest suurettevõtetest. Ja ettevõtete käitumis- ning väljanägemismudelid erinesid vähe. See tähendas, et selles maailmas eeldati igaühte näimas enam-vähem samasugusena. Ja mitte isegi ainult korporatiivse maailma liikmeid, vaid ka sinna püüdlejaid — mis 20. sajandi keskpaigas tähendas enamikku inimestest, kes sinna veel ei kuulunud. Enamuse 20. sajandist nägid töölisklassi inimesed kõvasti vaeva, et näha välja nagu keskklass. See paistab vanadelt fotodelt. 1950. aastatel püüdles vähe täiskasvanuid ohtliku väljanägemise poole.

Aga rahvuslike korporatsioonide tõus ei surunud meid kokku vaid kultuuriliselt. See surus meid kokku ka majanduslikult, ning seda mõlemast otsast.

Hiiglaslike rahvuslike korporatsioonide kõrvale saime ka hiiglaslikud rahvuslikud ametiühingud. Ning 20. sajandi keskpaigas sõlmisid korporatsioonid ametiühingutega kokkulepped, mille alusel nad maksid tööjõu eest üle turuhinna. Osaliselt seetõttu, et ametiühingud olid monopolistlikud. [10] Osalt seetõttu, et oligopolisse kuuluvatel korporatsioonidel oli teadmus, et maksumuse saab oma klientide õlule edasi kanda, sest nende konkurendid pidid tegema sedasama. Ning ka seetõttu,et sajandi keskpaigas oli enamik hiigelettevõtteid veel fokuseeritud mastaabisäästust viimase võtmiseks. Niisamuti kui idufirmad õigustatult maksavad AWS-ile kõrgemat tasu, loobudes kasvule keskendumiseks omaenda serverite haldusest, olid mitmed suured rahvuskorporatsioonid valmis tööjõu eest rohkem tasuma. [11]

20. sajandi suurettevõtted suurendasid madalamaid palku ametiühinguile üle makstes ning vähendasid kõrgemaid palku, alamakstes tippjuhtidele. Ökonomist J. K. Galbraith kirjutas 1967 a., et "on vähe korporatsioone, mille puhul võiks väita, et nende tegevjuhtide tasud on viidud maksimumini." [12]

Mõneti oli tegemist silmapettega. Suur osa juhtide de facto töötasust ei avaldunud nende tulumaksudeklaratsioonides, sest koosnes erinevatest hüvedest ja soodustustest. Mida kõrgemal olid tulumaksumäärad, seda enam oli survet töötajate tasud maksuastmetest allpool hoida. (Ühendkuningriigis, kus maksud olid kõrgemadki kui USAs, tasusid ettevõtted isegi laste erakoolide õppemakse.) Üks kõige väärtuslikumaid asju, mida 20. sajandi keskpaiga suurettevõtted pakkusid oma töötajatele, oli töökoha kindlus, mis maksudeklaratsioonidel või sissetulekute statistikas ei kajastu. Säärane tööhõive nendes organisatsioonides kippus andma majandusliku ebavõrdsuse kohta vääralt madalaid numbreid. Ent isegi seda arvesse võttes maksid suurettevõtted oma parimatele inimestele turuhinnast vähem. Turgu ei olnudki; oli eeldus, et töötatakse samale ettevõttele aastakümneid, kui mitte terve karjääri vältel. [13]

Töö oli nii ebalikviidne, et turuhinna saamiseks oli vähe võimalusi. Ent see sama ebalikviidsus julgustas seda mitte otsima. Kui ettevõte andis lubaduse pakkuda tööd kuni tööturult lahkumiseni ning maksta seejärel pensioni, ei tahetud ühest aastast võtta seda viimast võimalikku. Ettevõtte eest oli tarvis hoolt kanda, et ettevõte saaks hoolt kanda sinu eest. Eriti juhul kui olid töötanud koos samade inimestega aastakümneid. Püüdes ettevõttelt rohkem raha välja pigistada, pitsitasid organisatsiooni, kes nende kõigi eest hoolitses. Lisaks ei olnud ettevõtet esikohale seadmata oodata edutamist. Kui polnud võimalust karjääriredeli väljavahetamiseks, oli edutamine ainus tee kõrgemale astmele. [14]

Nendele, kes olid mitmed oma kujunemisaastad veetnud relvajõudude koosseisus, ei tundunud see situatsioon nii veidrana, kui meile praegu. Nende vaatepunktist, olles suurettevõtte juhiks, olid nad kõrge auastmega ohvitserid. Neile maksti palju rohkem kui reameestele. Neil olid kulukontod lõunateks parimates restoranides ning võimalus ringi lennata ettevõtte Gulfstreamidega. Tõenäoliselt ei tulnud enamusele neist pähegi küsida, kas neile makstakse turuhinda.

Parim viis saada turuhinda, on töötada iseendale, alustades omaenda ettevõttega. Nüüd tundub see igale edasipüüdlikule inimesele elementaarsena. Aga 20. sajandi keskpaigal oli see põhimõte võõras. Mitte seepärast, et omaenda ettevõtte loomine oleks tundunud liiga ambitsioonikas, vaid seepärast, et see tundus väheambitsioonikas. Isegi nii hilja kui 1970-ndatel, kui mina üles kasvasin, oli ambitsioonikas plaan saada rohkelt haridust mainekates institutsioonides ning siis liituda mõne teise maineka institutsiooniga, et töötada end hierarhias ülespoole. Isiklik prestiiž oli selle institutsiooni prestiiž, kuhu kuuluti. Loomulikult asutati ettevõtteid, kuid haritumad tegid seda harva, sel ajal praktiliselt ei eksisteerinud mõistet mida praegu nimetame idufirmaks: ettevõtet, mis alustab väiksena ja kasvab suureks. 20. sajandi keskpaigas oli seda teha palju raskem. Omaenda ettevõttega alustamine tähendas väikselt alustamist ja väikeseks jäämist. Tollel suurettevõtete ajastul tähendas see sageli ringisiblimist, vältides elevantide sõtkumist. Mainekam oli kuuluda juhtivasse klassi, kes elevandi seljas ratsutas.

1970. aastateks ei tulnud kellelgi enam pähegi küsida, kuskohast suurte prestiižsete ettevõttete alged pärinevad. Tundus, et need on eksisteerinud alati, nagu keemilised elemendid. Ja tõepoolest, kahekordne sein eraldas 20. sajandi edasipüüdlikke noori suurettevõtete algpäritolust. Paljud suurfirmad olid kindlate asutajateta amalgaamid. Ja isegi kui asutajad olid olemas, ei tundunud nad meietaolised. Peaaegu kõik neist olid olnud hariduseta, ses mõttes, et nad polnud käinud kolledžis. Nad olid kui "tahumatud mehhaanikud" Shakespeare' "Suveöö unenäost". Kolledž valmistas ette professionaalide hulka kuulumiseks. Lõpetajail puudus ootus teha seda tüüpi kasimatut lihttööd, millega alustasid Andrew Carnegie või Henry Ford. [15]

Ja 20. sajandil oli kolledžilõpetajaid aina enam. Nende arv suurenes umbes 2% rahvastikust aastal 1900 kuni umbes 25%-ni aastal 2000. Sajandi keskel lõikusid meie kaks suurt jõudu kokku nn G.I. eelnõu ehk sõjaveteranide kohanemise seaduse näol, mis saatis 2,2 miljonit Teise maailmasõja veterani kolledžisse. Vähesed mõtlesid sellest päris neis terminites, kuid ambitsioonikatele kolledžist kanoonilise raja loomise tulemina kujunes maailm, kus oli sotsiaalselt aktsepteeritav töötada Henry Fordile, kuid mitte olla Henry Ford. [16]

Mäletan seda maailma hästi. Sain täisealiseks ajal, kui see alustas lagunemist. Minu lapsepõlves see veel domineeris. Mitte päris nii tugevalt kui varem. Vanadest telesaadetest ja aastaraamatutest ning täiskasvanute endi käitumisest võisime näha, et 1950. ja 60. aastatel olid inimesed olnud meist veelgi konformistlikumad. Sajandi keskpaiga mudel oli vananemas. Aga tol ajal me seda nii ei näinud. Kõige rohkem oleksime öelnud, et 1975. aastal võis olla natuke julgem kui 1965. aastal. Ja tõepoolest, asjaolud polnud veel palju muutunud.

Aga muutus järgnes varsti. Ning kui Duplo-majandus lagunema hakkas, toimus see korraga mitmel erineval viisil. Vertikaalselt integreeritud ettevõtted lagunesid sõna otseses mõttes, kuna niimoodi oli tõhusam. Turuvalitsejad seisid silmitsi uute konkurentidega, sest (a) turud muutusid globaalseks ja (b) tehniline innovatsioon hakkas mastaabisäästu ületama, muutes suuruse varast kohustuseks. Väiksemate ettevõtete ellujäämine sagenes, sest senised kitsukesed kanalid tarbijani laienesid. Turgude muutuski kiirenes, kuna ilmusid täiesti uued tootekategooriad. Ja viimase, kuid mitte vähemtähtsana, keskvalitsus, kes oli varem naeratades vaadanud J. P. Morgani maailma kui asjade loomulikku seisundit, hakkas mõistma, et see ei jää siiski viimaseks sõnaks.

Mis J. P. Morgan horisontaalidele, oli Henry Ford vertikaalidele. Tema sooviks oli teha kõik ise. Hiigeltehas, mille ta ehitas River Rouge'i aastatel 1917–1928, neelaski ühest otsast rauamaaki ning saatis teisest otsast autod välja. Seal töötas 100 000 inimest. Sel ajal tundus see tulevikuna. Kuid autotootjad tänapäeval niimoodi ei tegutse. Nüüd on suur osa projekteerimisest ja tootmisest liikunud pikkadesse tarneahelatesse, mille väljundid tootjad lõpuks kokku panevad ja müüvad. Autotootjad tegutsevad sel meetodil, kuna see töötab paremini. Iga ettevõte tarneahelas keskendub sellele, mida nad kõige paremini oskavad. Ja nad peavad seda tegema hästi, vastasel juhul vahetatakse nad välja mõne teise tarnija vastu.

Miks Henry Ford ei mõistnud, et ettevõtete võrgustike koostöö töötab paremini kui üksik suurettevõte? Üheks põhjuseks on see, et tarnijate võrgustike areng võtab aega. 1917. aastal tundus Fordile kõige ise tegemine ainuvõimalikuna vajaliku mastaabi saavutamiseks. Teiseks põhjuseks on see, et kui probleemi lahendada ettevõtete võrgustiku koostöö abil, peab suutma nende pingutusi koordineerida, mida on palju hõlpsam teha arvutitega. Arvutid vähendavad tehingukulusid, mida Coase väitis olevat korporatsioonide raison d'être. Tegemist on põhimõttelise muutusega.

20. sajandi alguses olid suurettevõtted tõhususe sünonüümideks. 20. sajandi lõpuks muutusid need ebatõhususe sünonüümideks. Mõningal määral oli see tingitud sellest, et ettevõtted ise olid muutunud jäigaks. Aga ka sellepärast, et meie standardid olid kõrgemad.

Muutused ei toimunud ainult olemasolevates tööstusharudes. Muutusid tööstusharud ise. Osutus võimalikuks teha palju uut ning mõnikord ei teinud olemasolevad ettevõtted seda kõige paremini.

Klassikaliseks näiteks on mikroarvutite tootmine. Turul olid teerajajaks uustulnukad nagu Apple. Kui turg piisavalt kasvas, otsustas IBM selle tähelepanu vääriliseks arvata. Sel ajal oli IBMil arvutitööstuses täielik ülemvõim. Nad eeldasid, et kuna turg on küps, pole vaja teha muud kui sirutada ja see haarata. Tollal oleks enamus inimesi nendega nõustunud. Kuid järgnenu näitas, kui palju keerulisemaks oli maailm muutunud. IBM tõigi turule mikroarvuti. Kuigi see oli üsna edukas, ei lömastanud see Apple't. Kuid veelgi olulisemana, IBMi enda tõrjus välja allhankija — tarkvaraga, mis ei tundunud isegi sama äri osana. IBMi suureks veaks oli nõustuda DOS-i ainumüügiõiguseta litsenseerimisega. Tol ajal pidi see tunduma ohutu liigutusena. Ükski teine arvutitootja polnud kunagi suutnud nende müüki üle lüüa. Mis tähtsust sai olla sellel, kui teisedki tootjad võisid pakkuda DOS-i? Valearvestuse tulemusena tekkis plahvatus odavate PC-kloonide sektoris. PC standard ning tarbija kuulusid seega Microsoft'ile. Mikroarvutite äri muutus Apple'i ja Microsoft'i vastasseisuks.

Põhimõtteliselt tõukas Apple korraks IBMi tasakaalust välja ning Microsoft varastas siis tema rahakoti. Sajandi keskel suurettevõtetega sääraseid asju ei juhtunud. Kuid edaspidi tuli seda ette aina sagedamini.

Muutused arvutiäris toimusid peamiselt seesmiselt ja iseeneslikult. Teistes tööstusharudes oli esmalt tarvis eemaldada õiguslikke takistusi. Paljusid sajandi keskpaiga oligopole oli keskvalitsuse poliitikatega (ning sõjaaegsete suurtellimustega) eelistatud, hoides konkurendid eemale. Tolle aja valitsusametnikele ei tundunud see nii küsitavana, kui see meile kõlab. Nemad tundsid, et kaheparteisüsteem tagab piisava poliitkonkurentsi. Niisiis peaks see töötama ka ärimaailmas.

Järk-järgult mõistis valitsus, et konkurentsipiirangute poliitika teeb rohkem kahju kui toob kasu ning Carter'i administratsiooni ajal alustati nende kaotamisega. Selle protsessi kohta kasutatud eksitavalt kitsa tähendusega sõna: deregulatsioon. Mis tegelikult toimus, oli deoligopoliseerimine. Nii juhtus ühe tööstusharuga teise järel. Kaks lõpptarbijaid nähtavaimalt puudutavad olid lennundus ja kaugekõned, deregulatsiooni järgselt muutusid need palju odavamaks.

Deregulatsioon mängis rolli ka vaenulike ülevõtmiste laines 1980. aastatel. Pankrotti kõrvale jättes oli varasemalt ettevõtete ebatõhususe piiriks vaid konkurentide ebatõhusus. Suhteliste standardite asemel pidid ettevõtted nüüd silmitsi seisma absoluutsete standarditega. Ettevõtetes, mille varad ei teeninud piisavalt tulu, tekkis risk juhtkond asendada, et seda saavutada. Uued juhid tegutsesid seda tehes sageli niimoodi, et jagasid ettevõtted osadeks, mis olid eraldiseisvana väärtuslikumad. [17]

Versioon 1 rahvamajandusest koosnes mõnedest suurtest klotsidest, mille suhestumine ja asetus pandi paika käputäie tegevjuhtide, poliitikute, regulaatorite ja ametiühinguliidrite läbirääkimistel tagatubades. Versioon 2 tõi kõrgema eraldusvõime, rohkem erineva suurusega ettevõtteid valmistamas enam erinevaid asju, ning ka nendevahelised suhted olid kiiremas muutumises. Selleski maailmas leidus veel ohtralt läbirääkimisi tagatubades, kuid turujõudude hooleks jäi enam. Killustus kiirenes seega veelgi.

Pideva protsessi kirjeldamisel on versioonide väljatoomine pisut eksitav, ent mitte nii eksitav, kui see tunduda võib. Mõne aastakümnega toimus rohkelt muutusi ning lõpptulemus oli kvalitatiivselt erinev. 1958. aastal S&P 500 indeksisse kuuluvad ettevõtted olid seal keskmiselt püsinud 61 aastat. 2012. aastal oli see 18 aastat. [18]

Duplo-majanduse lagunemine toimus samaaegselt arvutusvõimsuse levikuga. Mil määral olid arvutid eeltingimuseks? Sellele vastamiseks läheks vaja tervet raamatut. Ilmselgelt oli arvutusvõimsuse levik eeltingimus idufirmade esiletõusuks. Kahtlustan, et sama kehtib ka enamuse finantssektoris aset leidnu kohta. Aga kas eeltingimus globaliseerumisele või finantsvõimendusega väljaostude laine jaoks? Ma ei tea, ent ma ei välistaks seda võimalust. Võib-olla olid taaskillustuse ajamiks arvutid nii, nagu tööstusrevolutsiooni ajamiks aurumasinad. Olenemata sellest, kas arvutid olid eeltingimuseks või mitte, on nad kindlasti olnud kiirendajateks.

Uudne voolavus ettevõtetes muutis inimeste suhteid tööandjatega. Miks ronida ettevõttesisesel redelil, mille võib teil alt ära tõmmata? Ambitsioonikad mõtlesid karjäärist vähem kui ainsal redelil ronimisest, rohkem kui järjestikest töökohtadest, ka erinevates ettevõtetes. Elavnenud liikumine (või ka vaid liikumispotentsiaali teke) ettevõtete vahel tõi kaasa suurenenud palgakonkurentsi. Samuti oli väiksemaks muutunud ettevõtetes lihtsam hinnata töötaja panust ettevõtte tuludesse. Mõlemad muutused tingisid palgasurve turutaseme suunas. Et inimeste tootlikkus varieerub drastiliselt, tähendas turutasemel palkade maksmine ka algust palgaerisustele.

Mitte juhuslikult ei võetud 1980. aastate alguses kasutusele termin "pintsaklipslane". Seda sõna ei kasutata enam laialdaselt, sest kirjeldatav fenomen on muutunud enesestmõistetavaks, kuid tollal oli see sildiks uudsele. Pintsaklipslased olid noored spetsialistid, kes teenisid kõvasti. Tänasele kahekümnenaastasele ei tundu see nimetamisväärsena. Miks ei peakski noored spetsialistid palju raha teenima? Kuid alamakstus karjääritee alguses oli kuni 1980-ndateni osa professionaalide elust. Noored spetsialistid maksid lõivu karjääriredelil ülespoole rühkimise eest. Auhinnarahad olid hilisemaks. Pintsaklipslaste puhul oli uudne see, et nad tahtsid turuhinda töö eest, mida nad parajasti tegid.

Esimesed pintsaklipslased ei töötanud idufirmades. Need jäid veel tulevikku. Ka ei töötanud nad suurettevõtetes. Nad olid professionaalid töötamas valdkondades nagu õigus, rahandus ning konsultatsioonid. Ent nende eeskuju innustas kiirelt ka eakaaslasi. Nähes uut BMW 325i-d, soovisid nemad seda samuti.

Karjääritee alguses alamaksmine saab toimida vaid siis, kui see on üleüldine. Kui mõni tööandja mustrist väljub, peavad teisedki järgnema, muidu pole neil võimalik palgata häid inimesi. Ja kui selline protsess on kord juba alanud, levib see kogu majandusse, kuna mitte ainult tööandjat vaid ka töövaldkonda on karjääritee algul lihtne vahetada.

Kuid mitte kõik noored professionaalid ei võitnud sarnaselt. Et palju palka saada, pidi olema ka tootlik. Polnud juhus, et esimesed pintsaklipslased töötasid valdkondades, kus vastav mõõtmine oli lihtne.

Üldisemalt naasis mõte, mis kõlab vanamoodsalt just seetõttu, et see oli nii pikka aega haruldane: ajada kokku omaenda varandus. Nagu minevikuski, oli vastavaid võimalusi mitmeid. Mõned ajasid varandust kokku uut luues, teised nullväärtusega mänge mängides. Aga kui tekkis võimalus omaenda varandus kokku ajada, oli ambitsioonikatel vaja otsustada, kas seda teha või mitte. Füüsik, kes valis 1990. aastal Wall Street'i asemel füüsika, tõi ohvri, mille peale füüsikul 1960. aastal mõelda vaja ei olnud.

Idee levis edasi ka suurettevõtetesse. Suurettevõtete tegevjuhid teenivad praegu rohkem kui oli kombeks ja minu arvates on põhjus suuresti prestiižis. 1960. aastal oli korporatsioonide tegevjuhtide prestiiž meeletu. Nad olid ainsa majandusmängu võitjad. Aga kui nad teeniksid praegu dollareis sama vähe kui omal ajal, tunduksid nad profisportlaste ning idufirmades ja riskifondides miljoneid teenivate imelastega võrreldes väikevendadena. See mõte pole neile meelepärane, nüüd püüavad nad saada võimalikult palju, rohkem kui neile varem maksti. [19]

Samaaegselt leidis sarnane killustumine aset ka majanduselu teises otsas. Suurettevõtete oligopolide turvatunde vähenemisel vähenesid ka nende võimalused kulud klientide kanda jätta ning johtuv tahtlus tööjõu eest üle maksta. Mõnest suurest plokist koosneva Duplo maailma killustumisel paljudeks eri suurusega ettevõteteks — mõned neist ka välisturgudel — muutus ametiühingutel raskemaks omaenda monopolide jõustamine. Seetõttu hakkasid ka tööliste palgad suunduma turutasemele. Kui ametiühingud oma tööd olid teinud, kippusid need paratamatult olema madalamad. Võib-olla märkimisväärseltki, kui automatiseerimine oli vähendanud vajadust mingi töö järele.

Ja nii nagu sajandi keskpaiga mudel kutsus esile sotsiaalse ja majandusliku sidususe, tõi selle lagunemine kaasa sotsiaalse ja majandusliku killustatuse. Inimesed hakkasid erinevalt riietuma ja käituma. Need, keda hiljem hakati nimetama "loovinimesteks", muutusid liikuvamaks. Religioonist mitte palju pidanud inimesed tundsid vähem survet lihtsalt moepärast kirikus käimiseks, teised, kel see väga meeldis, tegid valikuid üha värvikamate vormide kasuks. Mõned asendasid pikkpoisi tofuga ning teised Hot Pockets'i valmisvõileibadega. Ühed asendasid Fordi sedaani väikese importautoga, teised aga linnamaasturiga. Lapsed, kes käisid erakoolis, või soovisid seda teha, hakkasid vastavalt riietuma, ning lapsed, kes tahtsid näidata mässumeelsust, tegid teadlikke pingutusi, et halva kuulsusega silma paista. Laialitõmbumine toimus sadadel viisidel. [20]

Peaaegu neli aastakümmet hiljem suureneb killustatus endiselt. Ons see olnud hea või halb? Ma ei tea; see küsimus võib olla vastamatu. Kindlasti mitte läbini halb. Võtame iseeneslikult mõistetavana killustatuse vorme, mis on meile meelepärased ning muretseme vaid nende pärast, mis meile vastumeelsed. Kuid olles kogenud sajandi keskpaiga konformismi lõppjärku, võin öelda, et tegemist polnud utoopiaga. [21]

Mul pole eesmärgiks öelda, kas killustatus on olnud hea või halb, lihtsalt selgitada, miks see on toimumas. Nüüd kui maailmasõja järelmite ning 20. sajandi oligopolide kesktõmbejõud on enamjaolt hääbunud, mis juhtub edasi? Ning täpsemalt, kas nähtud killustumist on võimalik osaliselt ümber pöörata?

Kui on, siis peab see toimuma tükikaupa. Sajandi keskpaiga sidusust taasluua samal viisil nagu see algselt tekitati, ei ole võimalik. Oleks hullumeelne minna sõtta lihtsalt rahvuslikku ühtsuse tekitamiseks. Ja mõistes kuivõrd palju 20. sajandi majanduslugu oli madala eraldusvõimega versioon 1, saab selgeks, et sedagi ei saa uuesti tekitada.

20. sajandi sidusus tõusetus sellisena vähemalt teatud mõttes loomulikult. Sõda oli tingitud peamiselt välimistest jõududest ning Duplo-majandus oli üks arengufaase. Soovides sidusust praegu, peaks seda tekitama tahtlikult. Ei ole selge, kuidas. Kahtlustan, et tegelemine killustatuse sümptomitega on parim, mida teha saab. Kuid see ei pruugi olla piisav.

Killustusvormidest muretsetakse viimasel ajal enim majandusliku ebavõrdsuse pärast, ent kui soovida seda kõrvaldada, satutakse vastamisi tõeliselt võimsa vastutuulega, mis puhunud juba kiviajast saati — tehnoloogiaga.

Tehnoloogia on kang. Kang võimendab tööd. Ning see kang jätkuvalt mitte ainult ei pikene, vaid pikeneb kiirenevas tempos.

Samas tähendab see ka, et varieeruvus loodavas väärtuses pole mitte ainult suurenenud, vaid samuti kiirenenud. Ebatavalised olud 20. sajandi keskel maskeerisid seda alussuundumust. Peale suurorganisatsioonidega liitumise polnudki ambitsioonikatel eriti valikuid, mis pani nad koos paljude teistega samas taktis marssima — sõjaväes otseses ja suurkorporatsioonides ülekantud tähenduses. Isegi kui suurkorporatsioonid soovinuks palka maksta võrdeliselt inimeste pakutavale väärtusele, poleks nad välja nuputanud, kuidas. Ent see takistus on nüüd läinud. Alates sellest, kui see 1970ndatel murenema hakkas, oleme taaskord näinud alussuundumuslikke jõude aktiivsena. [22]

Kindlasti ei ole kõik nüüd rikastuvad teinud seda jõukust luues. Kuid oluline hulk neist tegi seda ning Baumoli efekt tähendab, et ka eakaaslased tõmmatakse kaasa. [23] Ning kuni rikkust luues on võimalik rikastuda, on tavatendentsiks majandusliku ebavõrdsuse suurenemine. Isegi kui kõrvaldada kõik muud viisid rikastumiseks. Seda saab leevendada toetustega alumises otsas ja maksudega ülemises otsas, ent tõstmata makse rikkuse loomist heidutavale tasemele on tegemist kaotatud võitlusega tootlikkuse variatsiooni jätkuva suurenemise vastu. [24]

See killustusvorm, nagu teisedki, on tulnud jäädavalt. Või pigem, on tulnud tagasi, et jääda. Miski ei kesta lõputult, kuid killustuskalduvus peaks olema lõppematum kui enamus muud, just seetõttu, et sel puudub ainuski konkreetne põhjus. See järgib lihtsalt keskmisele taandumise reeglit. Rockefeller'i ütlus individualismi lõpust kehtis sada aastat. Individualism on nüüd tagasi ja tõenäoliselt pikemaks.

Kardan, et seda tunnistamata oleme määratud raskustesse sattuma. Arvates, et 20. sajandi sidusus kadus mõnede poliitiliste meetmete tõttu, tekib luul, et seda saab (kuidagiviisi halbade osadeta) mõne vastandliku meetmega tagasi. Ja siis kulutame asjatult aega püüdes killustumist kõrvaldada, kui viljakam oleks mõelda tagajärgede leevendamisele.

Märkused

[1] Lester Thurow kirjutas 1975. aastal, et Teise maailmasõja lõpus valitsenud palgaerisused olid nii kinnistunud, et neid „peeti „õiglaseks” isegi pärast Teise maailmasõja egalitaarse surve kadumist. Põhimõtteliselt eksisteerivad samad palgaerisused ka täna, kolmkümmend aastat hiljem." Goldin ja Margo arvavad siiski, et turujõud aitasid sõjajärgsel perioodil säilitada sõjaaegse palgasurutise — suurendades nõudlust lihttöölistele ja küllastumust haritumatest.

(Veidral kombel pärineb Ameerika tava, milles tööandjad tasuvad tervisekindlustusmaksed, ettevõtete jõupingutustest meelitada töötajaid NWLB palgakontrollist mööda hiilides.)

[2] Nagu ikka, ei räägi maksumäärad kogu lugu. Oli palju erandeid, eriti üksikisikutele. Ning Teise maailmasõja aegsed maksuseadused olid nii värsked, et valitsuse adaptiivne immuunvastus maksudest kõrvalehoidmisele oli nõrk. Kui rikkad maksid sõja ajal kõrgeid makse, siis pigem seepärast, et tahtsid, kui et olid sunnitud.

Sõjajärgsed föderaalmaksud olid protsendina SKTst umbes samad, mis praegu. Tegelikult on kogu sõjajärgsel perioodi maksutulud püsinud 18% lähedal SKTst, hoolimata maksumäärade drastilistest muutustest. Madalpunkt oli 14.1%, 1950. aastal, kõige kõrgema tulumaksupiirmäära ajal. Andmeid vaadates on raske mitte teha järeldust, et maksumäärad mõjutasid inimeste tegelikke makseid vähe.

[3] Kuigi sõjale eelnenud kümnend oli vastusena surutisele olnud tõepoolest enneolematult tugeva keskvõimuga. See pole täiesti juhuslik, sest surutis oli üks sõja põhjusi. Paljuski oli Uus kurss omamoodi peaproov meetmetele, mida keskvalitsus sõjaajal rakendas. Sõjaaegsed versioonid olid siiski märksa drastilisemad ning hõlmavamad. Nagu kirjutas Anthony Badger: "paljude ameeriklaste jaoks ei muutunud nende kogemused otsustavalt Roosevelti Uuel kursil, vaid Teises maailmasõjas."

[4] Mul pole maailmasõdade algpõhjustest piisavalt teadmisi, et seda väita, kuid pole kujuteldamatu, et seegi oli seotud suurkorporatsioonide esilekerkimisega. Kui niimoodi, siis olnuks 20. sajandi sidusus ühese põhjusega.

[5] Täpsemalt oli bimodaalne majandus, Galbraithi sõnul "tehniliselt dünaamiliste, massiivselt kapitaliseeritud ja väga organiseeritud ettevõtete maailma ühel pool ning sadu tuhandeid väikesi ja traditsioonilisi eraettevõtteid teisel pool." Raha, prestiiž ning võim koondusid esimesse ning üleminekuid peaaegu polnud.

[6] Oleks huvitav teada, kui suuresti oli kogu perega koos söömise vähenemine tingitud üheskoos televiisori vaatamise vähenemisest.

[7] Ma tean millal see toimus, sest sel hooajal linastus "Dallase" esimene hooaeg. Kõik ülejäänud rääkisid "Dallases" sündivast ning mul polnud aimugi, mida nad silmas pidasid.

[8] Ma ei mõistnud seda enne käesoleva essee jaoks uurimistöö tegemist, kuid odavalt glamuurne toodang, mille keskel üles kasvasin, on oligopoli hästi tuntud kõrvalefekt. Kui ettevõtted ei saa konkureerida hinna alusel, konkureerivad nad sabasulgedega.

[9] Monroeville'i kaubanduskeskus oli valmimisajal 1969. aastal riigi suurim. 1970. aastate lõpus toimusid seal filmi "Dawn of the Dead" võtted. Nähtavasti polnud kaubanduskeskus mitte lihtsalt tegevuse asukohaks, aga ka filmi inspiratsiooniks; tohutust kaubanduskeskusest läbi triivivate ostlejate massid meenutasid George Romerole zombisid. Minu esimene töökoht oli kulbiga jäätisepallide jagamine Baskin-Robbins'is.

[10] Ametiühingud vabastati 1914. aastal Claytoni monopolivastase seadusega monopolivastastest seadustest, kuna inimese töö ei ole "kaup või kaubandusobjekt". Huvitav, kas see tähendab, et ka teenusettevõtted peaksid olema maksust vabastatud.

[11] Ametiühingute ja ametiühingutega liitunud ettevõtete vahelistes suhetes võib esineda sümbioosi ilminguid, kui ametiühingud avaldavad poliitilist survet, et kaitsta peremeesorganismi. Michael Lind'i kirjelduse kohaselt, olukorras kus poliitikud üritasid rünnata A&P supermarketite ketti, mis kohalikke toidupoode ärist välja tõrjus: "kaitses A&P end edukalt, lubades 1938. aastal oma töötajatel ametiühinguga liituda, omandades seeläbi valimisringkonnas organiseeritud töötajad." Olen seda ka ise täheldanud: hotellide ametiühingud suruvad Airbnb vastu poliitiliselt tugevamalt kui hotellifirmad.

[12] Galbraith'i tõeliselt hämmastas, et korporatsioonide juhid teevad kõvasti tööd, et teenida raha teistele inimestele (aktsionäridele), mitte iseendale. Raamatust "The New Industrial State" pühendas ta suure osa selle välja selgitamisele.

Tema teooria oli, et professionalism asendas motiivina raha ja et kaasaegsete korporatsioonide juhte motiveerisid sarnaselt (heade) teadlastega vähem rahalised hüved kui soov teha head tööd ja teenida seeläbi oma kaaslaste austust. Selles tundub midagi olevat, kuigi arvan, et ettevõtetevahelise liikumise puudumine koos omakasupüüdlikkusega seletab täheldatud käitumist paljuski.

[13] Galbraith (lk. 94) kirjutab, et 1952. aastal läbi viidud uuringus 800 kõrgeima palgaga juhist 300 suurkorporatsioonis oli kolmveerand neist ettevõttes töötanud üle 20 aasta.

[14] Näib tõenäoline, et 20. sajandi esimese kolmandiku jooksul olid juhtide palgad madalad osaliselt seetõttu, et ettevõtete sõltuvus pankadest oli suurem ning pangad oleks pahaks pannud juhtide liiga kõrgeid tasusid. Alguses pidas see kindlasti paika. Esimesteks suurteks ettevõtete tegevjuhtideks olid J. P. Morgani palgatud inimesed.

Ettevõtted ei kasutanud jaotamata kasumit eneste finantseerimiseks enne 1920. aastaid. Kuni selle ajani pidid nad teenitud tulu dividendidena välja maksma ja laienemiseks kapitali kaasamiseks sõltusid seetõttu pankadest. Pankurid istusid ettevõtete juhatustes kuni Glass-Steagall'i legislatsiooni vastuvõtmiseni 1933. aastal.

Sajandi keskpaigaks rahastasid suurettevõtted teenitud tuludega kolmveerandi oma kasvust. Kuid alustamisaastate sõltuvus pankadest, mis Teise maailmasõja finantskontrollidega taas kehtestati, pidi avaldama suurt mõju juhtide palku puudutavatele sotsiaalsetele normidele. Seega võis vähene liikumine ettevõtete vahel olla nii madalate palkade tagajärg kui põhjus.

Muuseas, 1929. aasta krahhi üheks põhjuseks oli 1920. aastate üleminek jaotamata kasumist kasvu finantseerimisele. Pangad pidid nüüd leidma uued laenuvõtjad, nii et anti rohkem võimendusega laene.

[15] Isegi praegu on nende veenmine keeruline. Mõtteks mida mul on tulevaste idufirmade asutajaid kõige raskem mõistma panna, on teatud tüütute lihttööde tegemise tähtsus ettevõtte varajases elujärgus. Alustava Henry Fordi mitteskaleeritav lihttöö suhestub kui traditsioonilise talupoja toidulaud ja kõrge kiudainesisaldusega menüü: neil ei jäänud muud üle, kui õiget asja teha, meie vajame selleks aga vaja teadlikku pingutust.

[16] Minu lapsepõlves asutajad meediakuulsused ei olnud. "Meie asutaja" viitas aastakümneid tagasi surnud morsavuntside ja tärgeldatud kraega karmi mehe fotole. Kui olin laps, oli ihaldusväärseim juhtide hulka kuulumine. On raske mõista millist mainet see kandis, kui sel ajal ei elanud. Kõigi asjade ihaldatumaid versioone nimetati "juhi-" mudeliteks.

[17] Vaenulike ülevõtmiste laine 1980. aastatel võimaldas mitmete asjaolud kokkulangemine: osariikide ülevõtmise vastased seadused tühistanud kohtuotsused, mis said alguse Ülemkohtu 1982. aasta otsusest Edgar v. MITE Corp.; Reagani administratsiooni suhteliselt toetav suhtumine ülevõtmistesse; 1982. aasta Hoiuasutuste seadus (Depository Institutions Act), mis võimaldas pankadel ja hoiu-laenuühistutel osta ettevõtete võlakirju; 1982. aastal välja antud väärtpaberi- ja börsikomisjoni (SEC) uus määrus (määrus 415), mis võimaldas ettevõtete võlakirju turule tuua kiiremini; Michael Milkeni poolt loodud rämpsväärtpaberite äri; eelnev konglomeraatide moodiminek, mis viis paljude selliste ettevõtete ühinemisteni, mida poleks pidanud toimuma; inflatsioonikümnend, mis viis paljude börsiettevõtete turuväärtuse allapoole nende varade väärtust; ning mitte vähemolulisena, juhtkondade kasvav eneserahulolu.

[18] Foster, Richard. "Creative Destruction Whips through Corporate America." Innosight, veebruar 2012.

[19] Suurettevõtete tegevjuhid võivad olla üle tasustatud. Ma ei tea suurettevõtetest piisavalt, et seda väita. Kuid kindlasti pole võimatu, et ettevõtte tegevjuhi panus mõjutab ettevõtte käivet 200x rohkem kui keskmine töötaja. Maksab vaid vaadata, kuidas Steve Jobsi tegevjuhina naasmine mõjutas Apple't. Ka ettevõttest 95% temale andmine olnuks juhatusele hea tehing. Steve Jobsi naasmise päeval juulis 1997 oli Apple'i turuväärtus 1,73 miljardit dollarit. Praegu (jaanuaris 2017) oleks 5% Apple'ist väärt umbes 30 miljardit dollarit. Seda poleks Steve'i tagasipöördumiseta olnud; Apple tõenäoliselt ei eksisteerikski enam.

Ainuüksi Steve'i kaasamine valimisse võib olla piisav, et vastata küsimusele, kas koondvaates on börsiettevõtete tegevjuhid ületasustatud. Ja see ei ole nii pinnapealne trikk, kui võib tunduda, mida hajutatum on portfell, seda enam on oluline koondvaade.

[20] 1960. aastate lõpp oli kuulus sotsiaalse murrangu poolest. Kuid tegemist oli pigem mässuga (mis inimesi piisavalt provotseerides võib leida aset igal ajastul) kui killustumisega. Tegemist pole killustumisega, kui ei ole näha inimesi pudenemas nii vasakule kui paremale.

[21] Globaalselt on trend olnud vastassuunas. USA killustumise ajal on maailmas tervikuna killustumine vähenenud ja enamasti healoomuliselt.

[22] 20. sajandi keskel oli rikkaks saamiseks käputäis võimalusi. Peamine neist oli nafta puurimine, mis oli sisenejatele avatud, ja ei kuulunud valdkonda, mida suurettevõtted saaks mastaabisäästu kaudu domineerida. Kuidas üksikisikutel nii kõrgete maksude ajastul suuri varandusi koguda õnnestus? Kongressi kaks mõjuvõimsamat meest, Sam Rayburn ja Lyndon Johnson kaitsesid hiiglaslikke maksulünki.

Kuid 1950. aastal Texases naftamagnaadiks saamine polnud miski, mille poole püüelda samal viisil nagu idufirmat asutama 2000. aastal Wall Streetil töötama, kuna (a) see oli tugevalt kohalik ja (b) edu sõltus suuresti õnnest.

[23] Idufirmade põhjustatud Baumoli efekt on Silicon Valley's väga selgelt nähtav. Google maksab inimestele aastas miljoneid dollareid, et nad ei lahkuks alustama või liituma idufirmaga.

[24] Ma ei väida, et tootlikkuse varieeruvus on USA majandusliku ebavõrdsuse ainupõhjus. Kuid see on oluline põhjus ning saab nii oluliseks kui vajalik — pean silmas, et kui keelustada muud rikkaks saamise viisid, kasutavad rikkuse püüdlejad just seda viisi.

Tänan mustandite lugemise eest: Sam Altman, Trevor Blackwell, Paul Buchheit, Patrick Collison, Ron Conway, Chris Dixon, Benedict Evans, Richard Florida, Ben Horowitz, Jessica Livingston, Robert Morris, Tim O'Reilly, Geoff Ralston, Max Roser, Alexia Tsotsis ja Qasar Younis. Max juhatas mind ka mitmete väärtuslike algallikate juurde.

Kasutatud kirjandus

• Allen, Frederick Lewis. The Big Change. Harper, 1952.
• Averitt, Robert. The Dual Economy. Norton, 1968.
• Badger, Anthony. The New Deal. Hill and Wang, 1989.
• Bainbridge, John. The Super-Americans. Doubleday, 1961.
• Beatty, Jack. Collossus. Broadway, 2001.
• Brinkley, Douglas. Wheels for the World. Viking, 2003.
• Brownleee, W. Elliot. Federal Taxation in America. Cambridge, 1996.
• Chandler, Alfred. The Visible Hand. Harvard, 1977.
• Chernow, Ron. The House of Morgan. Simon & Schuster, 1990.
• Chernow, Ron. Titan: The Life of John D. Rockefeller. Random House, 1998.
• Galbraith, John. The New Industrial State. Houghton Mifflin, 1967.
• Goldin, Claudia and Robert A. Margo. "The Great Compression: The Wage Structure in the United States at Mid-Century." NBER Working Paper 3817, 1991.
• Gordon, John. An Empire of Wealth. HarperCollins, 2004.
• Klein, Maury. The Genesis of Industrial America, 1870-1920. Cambridge, 2007.
• Lind, Michael. Land of Promise. HarperCollins, 2012.
• Mickelthwaite, John, and Adrian Wooldridge. The Company. Modern Library, 2003.
• Nasaw, David. Andrew Carnegie. Penguin, 2006.
• Sobel, Robert. The Age of Giant Corporations. Praeger, 1993.
• Thurow, Lester. Generating Inequality: Mechanisms of Distribution. Basic Books, 1975.
• Witte, John. The Politics and Development of the Federal Income Tax. Wisconsin, 1985.

Seonduvat:

Derek Thompson, Too Many Elite American Men Are Obsessed With Work and Wealth (The Atlantic, 2016 https://www.theatlantic.com/business/archive/2016/04/too-many-elite-american-men-are-obsessed-with-work/479940/)

Yri Naelapea: Metsakivi Kaarli kalliskivid

---

Yri Naelapea avaldas K. (Kaljo) Randa pseudonüümi all 1937. aasta "Nädal Pildis" numbrites 8-11 (46-49) Joosep Kiiss'i märkmete ning temaga peetud vestluste põhjal alljärgneva loo. Originaalartikli autoriõigused on autoriõiguse seaduse §41 kohaselt aegunud. Digiteeritud artiklis on originaali kirjapilt ja liigendus üldiselt muutmata, vaid paar kasutatud lühendit on stiililise ühtsuse huvides pikalt välja kirjutatud (originaalis kasutati neid ilmselt seetõttu, et kuukirja küljendus klappima saada).

Tekstis esinevaid genealoogilisi vihjeid:

• 1862. aastal elas noor Joosep Kiiss Sillaotsa talus (vt1, vt2)
• 1862. aastal tegutses Ninal kullassepp Teslov (vt)
• 1863. aastal liikus Metsakivi Kaarli mahitusel Krimmi poole sadakond inimest, kellest Kaarlile paremini tuttavad olid Jõgi Juhan ja Kase Kaarel peredega Laheperalt, Käpa Tõnu ja Kalmuse Aadam peredega Riidmaalt, rätsep Mihkel Mihkelson (vt1, vt2, vt3, vt4)
• Krimmist edasi Kaukasusse liikusid mh. Kalmuse Kaarel, Kiisa Toomas, Kannu Kusta (vt)
• Taaniel Paulmann oli Virumaalt Krimmi läinud kirjaoskaja, kes 1864. aasta augustis oli Simferoopolis (vt)

---

Joosep Kiiss,
kelle andmeil K. Randa kirjutas käesoleva mälestustesarja.

1933. a. avaldas Seletuse vanaperemees Joosep Kiiss, tol ajal veel — oma 80 eluaastast hoolimata — vägagi kõbus ja erk eesti talutaat Alatskivilt, "0lionis" huvitavaid ja avalikkusele senitundmatuid üksikasju sisaldavaid mälestusi Alatskivi kirjutaja Juhan Weitzenbergi luuletuse kaudu populaarseks saanud Laksi Tõnisest.

Kiiss valgustas esmakordselt Alatskivi sündmuste troostitut üldtausta ning Laksi Tõnise tõelist osa võitluses talurahva õiguste eest mõisniku omavoli vastu. Mõni aasta pärast oma mälestuste ilmumist suri Joosep Kiiss. Aga enne oma surma oli ta suutnud panna paberile uue huvitava peatüki oma mälestusist ning seda veel suusõnal mitmel korral täiendanud jutuajamistel K. Randaga. Kiissi kirjalike ning suusõnaliste andmete alusel ongi K. Randa koostanud käesoleva kirjutuse.

See mälestustesari sisaldab uudisandmeid avalikkusele seni täiesti tundmatust Metsakivi Kaarlist, mehest, kes Laksi Tõnise järglasena Alatskivil teostas selle, mis Tõnisel endal äpardus — suurema väljarändamise organiseerimise Alatskivilt Krimmi. Pealegi andis tõuke selleks väljarändamiseks ning võimaldas selle teostamise seik, mis kõlab kui episood romaanist, kui muinasjutt elu 1001 ööst. Ei juhtu ju igapäev, et karjapoiss leiab kaks kalliskivi, mis "hiilgasid kui kassisilmad" ja milliste eest Tartu kullasepp poisi isale maksis tohutu summa — 4500 rubla.

Toimetus.

---

Laksi Tõnis sureb

Laksi Tõnis, Alatskivi koolivanem ja vallakohtu esimees, suri 53 a. vanuses. See oli uue kalendri järgi 12. märtsil 1861, nii siis 71 aastat (nüüd juba 76 a.) tagasi. Ta ei pääsnud raskest mõisa orjamisest võõrsile, kuhu ta väljarändamist ühes teiste alatskivilastega oli kavatsenud ja organiseerinud, kuigi tal luba väljarändamiseks oli juba käes. Selle oli ta hankinud Liivimaa kubernerilt Riias. Sest tal oli elavalt silma ees Alasoo koolmeistri Märt Viilipi saatus, kellele Alatskivi parun oli lasknud anda 60 vitsalööki selle eest, et mees oli julenud kirjutada üles välja rännata soovijate nimesid ning koguda raha Krimmi oludega tutvuma saadetavaile maakuulajaile teekuludeks. Parun Nolcken, kes Alatskivi oli naissoost pärijate kaudu von Stackelbergidelt saanud, ei tahtnud ju milgil juhul jääda ilma teda tasuta teenivaist teolisist. Välja rännata püüdjad olid tema silmis mässajad, kelle vastu ta kasutas oma võimu ja, kui see ei aidanud, siis võttis appi pimedalt kuulekad vene sandarmid, politsei ja sõdurid, tembeldades nende silmis sääraseid talumehi juba korra ja riigivõimu vastu mässajaiks. Nii oli ka vene sandarmite abi ja vägivalda tarvitatud just Viilipi kallal, kes vene voimu sugugi ei eitanud, vaid otse selle vastu, püüdis eestlasi Alatskivilt, Laksi Tõnise juhtimisel, vene seaduse kaitse alla Venemaale viia.

Et mitte uisapäisa tormata võõrastesse oludesse, saadeti Otsa Kaarel ja Kalmuse Jüri Krimmi maad kuulama.

Liigtuhinas oli aga Tõnis teinud suure vea, ja teised tema eeskujul samuti: öeldi parunile rendilepingud üles, ära ootamata maakuulajate otsust, kes veel Krimmist polnud tagasi jõudnud. Kui maakuulajad viimaks oma pikalt teekonnalt hobustel Alatskivile tagasi olid jõudnud ning elamisvõimalused kehvadele eestlastele Krimmis sootuks maha laitnud, oli alatskivilaste seisukord veel raskemaks kujunenud, sest võõrsile ei söandatud nüüd enam minna, üksikud välja arvatud, kohale aga ei saadud ka jääda, sest oma talude rendilepingud olid mõisale üles öeldud ning "üleannetute" karistamiseks parun neile enam oma talusid tagasi ei annud.

Kui Tõnis läks paruni palvele, vastas talle mõisnik: "Olen juba ammu sinust lahti saada tahtnud, aga ei saanud. Või oled mulle veel vähe pahandust teinud näit. oma kohtumõistmisega! Kui minu valitseja arvab, et süüdlasele tuleb anda 30, siis sina lased protokolli kirjutada 15. Ja kui Matse Kaarel mõisas teol olles laseb oma hobuse mõisa rukkipõllule, siis valitseja tahab määrata Kaarlile 30 lööki, aga sina mõisted mulle Kaarli 15 kopikat kahjutasu maksma. Arvad, et olen sant? Oleksin sulle endale peksa anda lasknud, kui oleksin seda võinud, kuid alati oled sa kaval oma nahka hoidma. Või tema tuleb nüüd minult Laksi talu tagasi paluma! Laksi talu on juba ära antud Kokora mehele Ants Käärdile. Mul on Alatskivi] veel 15 talu peremeheta, kuid sinule mina neid ei anna pidamiseks. Pea meeles, et olen parunihärra ja mitme mõisa ja valla omanik. Ja nüüd hoia, et sa enam minu näo ette ei tule. Jumalaga!"

Raskest tööst murtud, nüüd rängalt muretseva ja Alatskivi rahva ees otsekui südametunnistuse piina kannatava Laksi Tõnise tervis varises lõplikult, kuni surm tegi ta viletsusele ja vaevlemisele lõpu ja — "seitse jalga pikkusele, neli jalga lai maatükk Laksi Tõnisele seal siis antud sai."

Laksi Tõnis oli parajat kasvu, sirge, väikese lõuahabemega mees. Paled olid habemest hoolikalt puhtaks aetud. Tõnise juuksed ja silmakulmud olid mustad. Kuni oma raskesti haigestumiseni oli ta elurõõmsa pilguga jõuline mees.

Minu isa talu oli Tõnise taluga kõrvuti, ainult roikaaed lahutas meie elamuid. Seepärast mäletangi mina Tõnist nii hästi ning tean ka teda hinnata, sest käisin ju kõigil neil nõupidamisil, milliseid Tõnis oma talukambris öösiti teiste peremeestega korraldas. Olgu veel tähendatud, et meie talude õueväravadki olid kõrvuti. Meie põllud asetsesid vaheldamisi, nagu see oli kõikjal nii enne maademõõtmise ja kruntiajamise aegasid taludes. Ühine oli ka meie talude heinamaa. Siin hein tehti mõlema pere poolt ära, kusjuures hiljem kuivad heinasaod jaotati pooleks.

Laksi Tõnis oli surnud, aga seeme, mille see mees oli külvanud, ei hukkunud. See idanes ja andis vilja. Sest kuigi mõis pärast Tõnise surma veelgi tigedamaks muutus alatskivilaste vastu, oli ta ometi varsti sunnitud tegema järeleandmisi rahvale ta elujärje parandamiseks. Mõisniku närvid rebenesid, ta ei jõudnud enam vastu seista saabuvatele uutele aegadele. Kivi oli hakanud veerema ja mõisniku mõistus ei suutnud enam seda seisma panna. Töötagu oma palgaliste moonakatega — meie teda enam ei orja, otsustasid alatskivilased. Ennem juba võõrasse, kuid vabasse Krimmi, kui jääda Alatskivile orjama. Ja lõpuks oli ometi igaüks Alatskivi peremees omaette mees, kes võis oma tulevikule mõtelda ka ise, — sedagi tegema oli neid Tõnis õpetanud. Muidugi, paljudel polnudki enam, nagu teame, valikuvõimalusi. Talud olid käest antud, uhke mõisnik, arvates, et nüüd lõpuks on tal eesti talumehed taltsatena pihus, neid tagasi ei annud ning ta tegi seega omakord vea. Sest juba Tõnise surma-aastal asus Alatskivilt Krimmi teekonnale 12 perekonda. Need, kes olid kartlikumad ega julenud nii kaugele rännata, otsisid endile uued eluasemed Peipsi taga — Alatskivi paruni mailt mindi ikkagi ära. Ja Oudova kreisi siirdus nüüd põldu harima ka Laksi Tõnise perekond — ta naine, poeg ja 3 tütart. Tõnise pojapoeg teenis hiljem Peterburi pangas ametnikuna. Ta oli juba igati vaba mees sootuks uutes oludes. Ja tema oli ka üks neid, kes oma vanaisa mälestussamba püstitamiseks saatis Alatskivile otsekohe 50 rubla, kui talle alatskivilaste kavatsusest teatati.

Võiks arvata, et nüüd, pärast 12 perekonna siirdumist Krimmi ja teiste rändamist Oudova maile, on Alatskivile nii-ütelda läbi häda ja pisarate rahu majja saabumas? Ei! Nähes, et parunist on võimalik vabaneda, et parun ei mõtlegi muutuda inimlikumaks, nüüd vast tõeline väljarändamise laine Alatskivit haarama hakkab! Kahjuks ei tea meie aga sellest midagi. Jutustan nüüd, kuidas see tõeliselt toimus, sündmuste järjekorras.

Teoorjusele lisandub raharent

Jüripäeval (1861) tuli Laksi tallu, mida kunagi ka Metsakiviks, nüüd aga uue peremehe järgi Käärdi taluks hüüti, Ants Käärdi, Kokurast. Metsakivi talusid oli mitu, teadkem, ning ühe nende järgi kandis üks peremees Metsakivi Kaarli nime. Järgnenud sündmustes etendab viimane suurt osa.

Minu isa, kes ka oli oma Kiisa talu mõisnikule tagasi annud, välja rännata enam ei saanud. Oma endise otsuse muutmisele õhutasid teda kodused. Ning tema, kavalust appi võttes ja paruni ette viies oma ühe silmaga vana isa, sai tema läbi mõisniku südant pehmendada — tema isale, s. o. minu vanaisale, anti 12 a. rendile Sillaotsa talu, kusjuures oma kirjaoskamatu isa eest pidi lepingule alla kirjutama minu isa… Teoorjuse kõrval ta pidi maksma nüüd parunile ka rahas renti. Rent ei määratud karistuseks, see oli üle maa puhuma hakanud uute vene seaduste tuultest tingitud. Nii et uutest seadustest, mis teoorjuse pidid kõrvaldama, oli alul vaid kahju rahvale: teoorjus jatkus seaduste kiuste ja samas pidi eesti talumees mõisale veel suure summa rendi näol tasuma. Oli saabunud uus aeg, aga polnud ometi. Ning parun, teades maarahvast paremini, et tema poolt eestlaste kurnamistele tuleb varem-hiljem ikkagi lõpp, tahtis nüüd võtta talumeestelt veel, mis võimalik oli võtta. Ühe naha asemel ta võttis nüüd talumehelt kaks. Ja nii kujunes teoorjus oma täies karmuses ja valusas tõelikkuses maksvusele just otsekui alles nüüd! Kui mõtelda, et ainult 75 aastat lahutab meid tollest ajast, mil talumees pidi esiteks orjama mõisat tasuta ning teiseks talle veel raha maksma selle eest, et ta tohtis ka enda heaks põldu pidada! Vabanemine teoorjusest oli ju alul vaid paberil olemas. Keskmise talu keskmiseks rendiks oli 100 rubla — ehk viie lehma ja kolme härja hind kokku. Vilja saadi vähe ja seegi, mis saadi, ei maksnud midagi, hinnad olid madalad ja Tartu turg kaugel. Millest pidi rendiraha tulema? Ei parun sellest küsinud. Meeletu aeg oli.

Talud olid kohustatud endiselt mõisa kõiki laialdasi põllutöid ja karjatalitusi hoolikalt-korralikult ning tõrkumatult, vastuvaidlematus korras, vitsahirmul ja talust väljatõstmise ähvardusel täitma. Kui keegi söandas toetuda uutele seadustele, milliseid ise lugeda ei saadud ja millistele vaid kuulduste põhjal saadi toetuda, nuheldi säärast talumeest seda valusamini.

Näiliselt kergem oli elu talvel, mil talupidaja kohuseks oli mõisale puid ja heinu vedada, muidugi oma hobuse ja oma riistadega ning oma reega, ja mõisa õlle- ja viinavoores käia, mil puhul küll anti kätte ka tublimaid, mõisatoidul peetud mõisahobuseid, talumeeste oma hobustele lisaks. Need voorid pidid käima Riias, Peterburis ja mujal. Hirmus oli inimeste külmetamine nii pikkadel teekondadel.

Jänesejaht Alatskivi mõisas

Muule orjusele lisaks seltsis veel üks eriline orjuse viis. See oli kohustus saata mõisale "jählisi", mis oli küll kergemaid orjuse vorme, aga siiski ka tülikaid, sest see võttis mitmeks päevaks karjased talust ära. Nimelt oli mõisail kombeks igal sügisel, enne mihklipäeva, jahipidusid korraldada. Ühest säärasest jahist (a. 1862) ma pean rääkima pikemalt, sest selle tagajärjed olid suured.

Jahi puhul oli iga talu kohustatud mõisa käsutusse saatma ühe poisikese või tütarlapse, keda kasutati jahilooma mõisnike koerte ette ajajaiks. Tänapäeval eesti küti mõiste on lahutamatult seotud püssi tarvitamisega jahil. Tollal aga mõisnikest jahilisil, erandjuhud välja arvatud, endil püssi kaasas polnudki. Ratsaspordijahi õhinas mõisnike poolt aeti seni vaest looma taga, kuni see elavalt tabati, kui ta vahepeal koerte hammaste ohvriks polnud langenud.

Alatskivi mõisa kutsuti kokku peaaegu kõik ümbruskonna mõisnikud lähedalt ja kaugemalt, kellega jahi korraldaja polnud just tülis või halvas vahekorras. Mida rikkam oli mõisnik, seda suurem oli ta jahikülaliste arv ja mida kõrgemat nime kandis ta, seda tähtsamad olid ta kutsutud. Parun, krahv jne. ei käinud just meeleldi läbi väiksema venna — von'iga. Tehti endi vahel vahet ka jahipidude puhul.

Keskmiselt jõukas mõisnik kutsus oma jahile kokku 10-15 naabermõisnikku. Kõigil oli kaasas oma saatjaskond ja kutsarid, koerapoisid ja — hurdad, kõik tõllas. Ees sõitis mõisniku enda tõld, 2-4 hobusega rakmeis ja toapoiss ning kutsar pukis. Isanda tõllale järgnes pikk, valge presendiga kummitatud nn. hurdatõld. Sesse oli paigutatud koerte kõrvale ka talli- ja koerapoiss ja mõnikord ka kokk. Viletsamaid vendi, muide, olid need koerapoisid, kes kintsukaapijatena oma libedat keelt talurahva peale peksid ning mõisale teatavaks tegid kõik, mis külast kuuldus…

Koertetõlla ette oli rakendatud 2 hobust. Kui koeri ja teenreid oli aga mõisnikul suuremal arvul ühes, siis vedas seda tõlda mõnikord ka 4 hobust. Selle tõlla taha oli seotud kaks või rohkem ratsahobust, määratud mõisniku ja ta koerapoisi jaoks. Nendel aeti jahipäeval hurtadega võidu.

Säärase jahikülalise tõld koertetõlla saatel kihutas harilikult kiirelt maanteel edasi. Mägedest alla sunniti hobuseid liikuma sammu, kuna vastu mäge nad pidid, kõrvad rõõmsalt püsti, jooksma üles ning ka muidu vastava kasvatuse osalistena oskama esineda. Saadetud eesti külalaste uudishimulikest, aga täiskasvanute murelikest pilkudest, nii sõideti küllakutsuja mõisa.

Säärased jahid kestsid harilikult kolm päeva ja igal jahil pidid talulastest virgad ajajad kohal olema. Nende ülesandeks oli jahiloom leida, see jahiliste salgale koerte ette ajada lagedale väljale või, kui kütiti selle kõrval ometi ka püssidega, siis jänes, rebane või mõni muu loom sisse piirata ning see siis küttide püsside ette hirmutada. Ajajate saatmiseks mõisa anti käsk mõni päev enne seda. Tavaliselt algas jaht esmaspäevasel päeval. Vastavad käsud kandsid suusõnal taludesse laiali mõisa kiltrid ja väljavahid ratsahobustel.

Jutustan ühest säärasest Alatskivi mõisa poolt korraldatud jahipeost ja selle tulemustest.

See oli 1862. a. septembrikuus, niisiis 1½ a. pärast Laksi Tõnise surma.

Ühel päeval ratsutas kilter meie õue ning andis käsu saata järgmise esmaspäeva hommikuks kell 8 mõisa üks "jähline" (jahiline), kaasas kolme päeva toidumoon. Ajaja ei tohtinud seekord alla 14 eluaasta vana olla. Kui minu isa küsis, miks siis nüüd nooremaid ajajaid ei või saata, kõlas kiltrí vastus: "See on parunihärra Nolckeni käsk. Sel aastal tulevad jahile väga kõrged saksad, nagu Sangaste krahv, Puurmanni krahv, Saare krahv, Vara krahv ja koguni üks vürst, nimelt venelane Šeremetjev. Nii kõrgete härrade pärast ei lubatagi siis lastel ajajaiks olla."

Nii rääkis kilter ning ratsutas edasi järgmise talu poole. Jõudnud tolle õueväravale, ta tõmbas kepiga üle selle varbade või lattide nagu oreliklahvide, et teataks häälest, milline ametimees on mõisast kohal.

Seega polnud jahilísed, seekord lähedalt, vaid üsnagi kaugelt, sest Puurmannist näit. on Alatskivile juba linnuteed oma 50 kilomeetrit, Sangastest aga linnuteed juba umbes 100 kilomeetrit.

Isa läkitas meilt mõisa "jähliseks" karjatüdruku.

Kui meie "jähline" jahi esimese päeva õhtul koju tuli, seletas ta, et neil, ajajail, õnnestunud hurtade ette ajada vaid 5 jänest, kes ka tabatud sakste poolt, ning muidugi — rukkipõllul.

Mitu jänest, seletas tüdruk, jooksid ühe talu põllule. Kui saksad neid nägid, lasti hurdad rihma otsast valla ja, hurdad ees, ratsanikud tuhatnelja järel, kihutati haavikuemandatele järele. Surmahirmul jänesed lippasid ees kui tuul, tegid siis äkilise seisaku, pöördusid ümber ja lidusid tagasi, pikkade keredega hurdad aga tormasid neist suure hooga mööda. Nüüd alles algas pöörane trall otse rukkipõllul. Hagijad ja hobused, kõik olid seal puntras koos ja puperdasid läbisegi. Kui jänes lõpuks tabati, oli põld kui poriauk, sest maa oli vihmadest pehme.

Mis pidi ütlema vaese talumehe süda seda nähes? Ta hiljem pöördus küll mõisa poole ning sai — ime seegi — tasuks hõberublatüki oma härda palumise peale. Pärast teised talumehed panid ise raha kokku ning aitasid meest. Mõni viis talle ka teri, mõni leivajahu, kui ta häda oli kõige kibedam.

Aga see oli alles jahi esimene päev. Ootasime kurvalt, et mis toob järgmine. Ega meiegi võinud olla kindlad oma rukkinurmekese säästmisele.

Päev algas ka seekord vihmata ja keskpäeva ajal võidi jahile lähemais taludes kuulda püsside paugutamist, koertest aga ei kihku ega kahku.

Kui ajaja sel õhtul koju saabus, seletas ta, et sel päeval pole koeri jahil olnudki, kütitud püssidega, ja kütte olnud platsis vähem kui eelmisel päeval; seda seepärast nii, et hurdad öösel ära põlenud.

"Mis jutt see on, kuidas ära põlenud?" küsis minu vanaema, kes oli teistest perekonnaliikmeist jutukam.

"Või mina tean, kuidas just see lugu olnud, aga nii räägiti mõisas. Keegi palju midagi pikemalt ei tahtnud jutustada, sest kogu mõisarahvas oli ära hirmutatud. Käisime Rootsisool ajamas ning saksad, tõesti ilma koerteta, olid Alasoo-poolsel küljel püssidega ees. Ajasime pajupõõsaste vahelt 7 jänest välja ja need lasti ka kõik maha. Nii oli saak täna eilsest kahe jänese võrra suurem," jutustas ajaja.

Istusime õhtulauda.

"Eks me hiljem kuule, mis juhtus nende hurtadega," öeldi, ja parajasti sõitis meie õueväravale mõisa käskjalg ratsahobusel. See oli mõisa väljavaht, meie vanaema sugulasi. Isa kutsus sugulase tuppa ja küsis temalt, mis uut kuulda ja kuidas õieti oli selle koerte põlemisega lugu. Väljavaht vastas naeratades, et niisugust asja tühja kõhuga küll ei saa rääkida. Palutud siis lauda, ta jutustas:

"Ega hurdad-tühjad ära just põlenud, aga on küll kõigil karvad ja kõrvad kõrbenud ja mõnel küljed verised. Noh, kärvas ju neid ka — neli Alatskivi hurta ja kolm Saare krahvi peni. Tuli aga polnud neid tapnud, vaid suits. See oli juhtunud nii:

Noh, teate isegi, mis pärast jahti mõisas sünnib: härrad joovad lossis, aga kutsarid, tallipoisid ja koerapoisid — kutsaritoas. Kogu öö käis sööming-jooming ja kisa-kära oli palju. Kas jahipäevil tohib mõisas viina- või õllepuudust olla! Paruni poolt oli kästud aidamehel ja kirjutajal kutsareile ja koerapoistele ning teistele anda keldrist niipalju märjukest kuipalju aga keegi nõudis. Peatäie sai igaüks, kes aga õuel liikus. Nagu ise teate, asub hurdatall kalda all köögi lähedal. Sinna toodi kaerapõhku sisse, et paruni ja tema külaliste penidel oleks pehmem ase põõnamiseks. Iga isanda hurdad olid eri lahtreis. Õhtul muidugi koerapoisid neid hurti söötsid ja juhatajaks oli sealjuures abimetsasaks, paruni poolt selleks määratud penide komandant.

Alatskivi loss praegu.

Täna hommikul mõisa öövaht märganud enne koitu, et hurdatalli aknast kahmib välja suitsu ja tuld. Ta joosnud talli juure, tõmmanud ukse lahti, vastu paiskunud kibedat vingu. Kui esimene suits oli lahtunud, näinud öövaht, et hurdatalli põrandal lebab keegi meelemärkuseta mees. Ta tirinud mehe jalgupidi põõsa alla, kustutanud seejärele sepapoisi abil tule ning vabastanud lahtritest koerad. Need, kes elanud, tulnud ise tallist välja. Kui jõudis hommik — vaat' siis, kus tõusis kisa, kui kuuldi, mis oli sündinud! Saksad ja koerapoisid ning igasugused teised mõisamehed jooksid segamini siia-sinna, kisades ja käratsedes ja kätega vehkides. Parun saatis abimetsasaksa, oma koerte komandandi, jalamaid mõisast minema, oli ju tema koerte eest vastutavaks tehtud. Muist saksu lasksid hobused rakendada ning sõitsid pahastena minema. Saare krahv sõitis ka ära, jättes oma koerapoisi uimasena sinnasamasse põõsa alla, kuhu ta öövaht tallist oli tirinud, sest tema see mees oli, kes oli öö veetnud hurtade juures, ja üldiselt oldi arvamisel, et Saare koerapoiss joobnuna oligi talli tikkunud ning seal suitsetades õled süüdanud. Olgu, kuidas selle põlemisega ja tõelise süüdlasega ka lood olid, viimaks saksad pikapeale siiski toibusid juhtunust. Nad pidasid nõu ning otsustasid seekord minna jahti püssidega Rootsisoole, sest kuidas sa kõrbenud hurtadega enam jahti pead — kogu sakste mõnu oleks rikutud olnud. Ja nii mindigi siis jalameestena kella 10 ajal jahti. Kui tagasi jõuti, andis parun mulle käsu teatada kogu vallarahvale, et jaht on lõppenud ega ole enam homme tarvis ajajaid mõisa saata. Ja seda teadet ma siis nüüd laiali kannan," lõpetas väljavaht jutu ja söömise ühel ajal. Varsti ratsutas ta meilt edasi.

Alatskivi lossi lammutatud läänevärav.
Selle värava lähedal nuheldi vanasti rahvast.

Metsakivi Johannese ootamatu õnn.

Niisiis jaht oli läbi ja mul poleks vajadust olnud sellest pikka juttu tehagi, sest hurtade põlemine Alatskivi mõisas selle jahi ajal a. 1862 polnud kes teab milline säärane sündmus, et sellest oleks põhjust olnud pikalt rääkida. Noh, mõned saksad sattusid selle jahi tagajärjel koerte pärast omavahel tülli, aga millal siis need saksad üksteisega ei tülitsenud, säärane asi oli nende juures üsna igapäevane nähe.

Sel jahil aga oli üks eriline tulemus ja see mõjutas umbes 100 eesti inimese oma isade maalt väljarändamise kiirenemist.

Lugu sai alguse jahi teisel päeval, kuid kuulsime sellest alles järgmisel.

Oli hommik ning mina väikemehena alles magasin, vahtides oma asemelt, kuidas vanaema kambriakna valgel sukka kudus. Aken oli pisike, üheainsa klaasruuduga, mis oli läbimõõdus igapidi vaid 10 tollikest — nii pidime tollal Sillaotsa talus elama.

Saanud ma vaevalt riietuda, avanes kambriuks, ning naerunäol astus sisse Metsakivi Kaarli naine. "Tere ka, üleaia vanaema," tervitas, "tulin ka teid vaatama, et kuidas siin elatakse?"

Vanaema kutsus teda enda kõrvale pikale pingile istuma ja külaline nii tegigi, alates aga siis ka kohe juttu ning pahvatades ruttu välja, mis tal uudisena südamel pakitses.

"Kas tead, üleaedse vanaema, meie Juhanes on nüüd rikas!" hüüdis ta. "Jah, rikas jah. Ei tema nüüd enam oma jalga maamulda pista ega adra taga käi, nagu minu mees Kaarel ja kõik meie teised talumehed, kes elupäevad on pidanud adra kohal küürutama."

"Nonoh," imestas vanaema, "sinu poeg Johannes pole veel 15-aastanegi ja juba nii rikas, et pole vaja jalgagi põllule viia, mina ei saa sinu mõistujutust aru."

"Juhanes leidis palju sulaselget hõberaha! Kel nii palju raha on, kas sel veel on tarvis adra taga paterdada?" vastas naabrinaine.

"Kel seda raha siis nii laialt oli, et ta seda hoida ei mõistnud ?" kahtles vanaema.

Nüüd oli külalise mõõt täis. "Ega ta seda raha varastanud või suurteelt leidnud," hüüdis ta, "selle leidis ta Rootsisoost! Ta läks eile hommikul mõisa jahilistele ajajaks. Panin talle kaks suurt leivamurikut ja terve heeringa kui teopoisile kunagi leivakotti. Aga kui ta õhtul jälle koju tuli, oli tal leivakott veel raskem kui teele minnes. Tahtsin katsuda, et mis tal seal kotis ometi on nii rasket, aga ta ei lasknud, läks ära rehetarre. Mina sain kohe aru, et ei selle leivakotiga ole asjad õiged, mina kohe kutsusin Kaarli ka ühes ja nii läksime rehetuppa poisile järele. Mina mitte ei saanud rahu, et mis tal seal kotis on, süda ütles, et midagi peab olema seal… Juhanes arutas parajasti leivakotisuud lahti ja võttis siis välja suure kannu täie hõbedat, oh sa mu heldekene! Meid nähes poiss ütles, et tema ei tahtnud kambris pererahva nähes seda raha meile näidata. Katsusime siis Kaarliga raha sõrmede vahel, et raha jah mis raha ja hõbe mis hõbe ja kui palju pealegi! Ega ma seda varastanud, ütles Juhanes.

Kui hommikul mõisa läksin ja teistelt kuulsin seda hurtade põlemise lugu, oli meil, poistel, seda päris naeruks lõbus kuulda, et vaata, mis sakstele juhtus. Nüüd nende kallid penid mokas ja jaht otsas! Aga seal tulid saksad püssidega õue, ei ühelgi hobust ega koera enam kaasas ja siis hommikupoolikul ajasime jäneseid neile ette kiriku tagant soo pealt. Peale lõunat läksime uuesti jahti. Veski jõe peale oli kõrvuti pandud kaks lauda ja neid mööda läksid kõik ajajad ja metsavahid Rootsisoo poole üle. Nüüd seati ajajad pikuti jõe ääre, igaühe vahet 10 sammu, ja siis hakkasime ketis sedasi rinnu, suure kisa saatel Rootsi-küla poole liikuma, kus saksad püssidega ees jäneseid ootasid. Minul olid jalad põlvedeni märjad ja külmetasid. Keerasin ühe mätta otsa, et natuke seisatada, sest olin teistest ees. Äkki tunnen jala all ümmargust asja. Tõmbasin kätega paar korda sammalt, et näha, kas on kivi või midagi muud, ja tuli nähtavale kannu kaas. Istusin nüüd mätta otsa ning tõmbasin oma pastalde paelad ruttu lahti, sest nägin metsavahti tulevat. Ta sammuski minu juure ja käratas, et

"Poiss, mis sina istud siin, kui sa edasi ei lähe!”

"Pastlapaelad läksid lahti," vastanud jah Juhanes ja hakanud neid siduma… Kuni tema neid sidunud, kadunud kõik teised pajupõõsa taha. Nüüd tema karanud üles, pannud leitud rahakannu leivakotti ning siis kohe — kojupoole tulema. Ei vist pandudki tähele, et üks poiss puudub…

Nojah, rehetoas kallasime kõik rahad sõela sisse ja seal veeres nende vahelt välja ka kaks väikest munakest, üks väiksem, teine suurem, ja need hiilgasid pimedas otsekui kassisilmad," lõpetas Kaarli naine oma uudisjutu. "Noh, mis sa nüüd ütled selle kohta, kas ei ole õnn?"

"Mis ma ütlen," vastas vanaema, "või teie Juhanes leidis siis nii palju raha, see on imelik küll. Aga kas see õnneks on antud, ei tea ütelda, sest kui sina asja salajas ei saa pidada ja seda küla peale jutustama ruttad, siis võite rahast ilma ka jääda. Ega see Rootsisoolt esimene rahaleid ole. Kui tüdrukuna veel Nina-külas elasin, siis leidis sealt ka Nõmme Rein kannutäie raha. Andis neist mullegi paar tükki. Viisin need kuldsepa kätte ja see tegi neist mulle kaks sõrmust. Ütles, et on rootsi rahad olnud ja et nende hõbe on puhas. See kuldsepp elab praegugi veel Ninal."

"Mis siis Rein rahadega tegi, kas ära müüs nad?" küsis Kaarli naine huvitatult.

"Või ära müüs, kus ta seda sai teha," vastas minu vanaema. "Mina sain endale need kaks sõrmust ja Rein laskis endale ja naisele ka sõrmused teha ja nii paljuks seda õnne oligi, sest parun sai asjast teada ja nädala pärast sõitis ta Ninale maakohtu-isandaga, vene preestriga ja Tartust kaasa toodud vene sandarmitega. Rein alul küll salgas, et pole raha leidnud, aga kes tema juttu uskus. Tal seoti käed kinni ja lubati viia linna ning anda talle seal 60 vitsalööki, kui ta kohe raha välja ei anna. Rein siis kohkuski ära ning parun ühes sandarmitega läks temaga ühes aita, kust siis kirstust viljaterade seest rahakann välja võeti. Nüüd hakati rahasid vaatama, ja siis parun ütles vene papile: "Need on Rootsi riigi rahad, ligi 300 aastat vanad." Pärast seda sõitsid saksad, papp ja sandarmid minema ning raha — see viidi kaasa. Rein ei saanud leiutasu ka, sest sa tead, et kõik, mis asub paruni maa sees, kuulub parunile, mõisale ja sinu talu on ju ka paruni omandus. Ära siis sinagi hõiska ette ja räägi rahvale midagi, küll leidub kadestajaid ja paruni kintsukaapijaid, kes mõisale asja teada annavad."

Seda kuuldes Kaarli naine muutus kurvaks ja ütles: "Ega mina veel muule kellelegi sellest rahaleidmisest ei ole rääkinud kui Silma Jaani naisele, kui ta hommikul oma lehma meie karja juure ajas. Nüüd lähen ja karistan Silma Jaani, et ta kellelegi asjast ei hingaks. Ega meie oma raha küll lase parunil ära viia, meie sõidame linna ja müüme selle tinakannu kõige täiega mõnele kuldsepale ära, saame kas või 25 rubla, see ka tükk raha." Rääkis nii ning võttes põuest taskurätti paigutatud rahasid näitas neid meile, pakkus paari tükki vanaemalegi.

"On rootsi rahad küll, niisamasugused nagu need, mis Nõmme Rein leidis. Ei mina aga sinu rahasid taha, võib veel tulla suur pahandus meile, sest kui juba Silma Jaani naine seda lugu teab, siis seda teab nüüd kogu vald," ütles vanaema.

Kaarli naine tõusis nüüd kohe üles ning läks ära jumalaga jätmata.

Parun ruttab jaole

Sellest jutuajamisest möödus neli päeva. Mängisin parajasti oma minust noorema õega silla ääres sarapuupõõsa juures ning otsisime mahalangenud lehtede seest pähkleid, kui kuuldus eemalt hobusekapjade plaginat. Varsti seejärele nägime, kuidas üks kahe hobuse tõld, ratsanik taga, suurteelt pöördus külateele. Jooksime koju ning jutustasime sellest, mida nägime. Mindi õue vaatama imet, sest sel teel ei oldud varemalt veel kunagi tõlda nähtud. Ehk saksad sõidavad siit kaudu Kirepi, arvati. Kui aga tõld keeras Metsakivi Kaarli õue, ütles vanaema: "Või mida muud see on, kui et parun läheb leitud raha endale välja nõudma, eks ma öelnud Kaarli naisele, et mis ta asjast ilmaaegu maailmale rääkima ruttas!" Meie teenijaspere ei teadnud aga Johannese leitud rahast siiski midagi ja vanaema nüüd alles hakkas rääkima, mida ta teadis. "Vaadake nüüd," lõpetas siis jutu, "leiust teatati kohe parunile. Kes see rumal-kade küll pidi olema, kes seda tegi? Inimesed peaksid ikka õpetust võtma ja oma suud taltsutada oskama. Nüüd ei jäeta Kaarlile ühtki rahakest ega ütelda talle leiu eest tänu ka, pange minu sõna tähele."

Arvati, mu isa võiks minna vaatama, kuidas lugu lõpeb. "Ei mina või minna," vastas isa, "meil ju renditalu, vaata kui et parun ei kärata. et mida sina siit tahad, käi minu talust välja! Kui tema vihaseks juhtub saama, siis peksab läbi kõik, kes ette puutuvad."

Seepeale arvas meie sulane Jaan, et mida see parun temale võiks teha? "Kui kepiga kallale tuleb, tõmban aia vahelt teiba ja ütlen: Nüüd tule mulle manu, kui tahad!" Ta läkski Metsakivile ning ilmus koju alles õhtul, rääkides siis, mis seal oli sündinud.

"Kui mina sinna jõudsin," jutustas Jaan, "seisis Alatskivi parun Nolcken keset talu õue, kõrval kohtuhärra, opman ja Tartust toodud sandarm. Vaene Kaarel seisis sakste ees palja päi ja ta naine sealsamas põllenurgaga silmi pühkimas. Hiilisin salaja aidanurga taha, vaatasin aialattide vahelt kõike pealt ja kuulsin ka iga sõna, mis õuel räägiti. Parajasti kärkis poolvihane kohtuhärra:

"Või teie tahtsite salatal Teie paluge oma parunihärrat, et ta teid salgamise pärast kohtu kätte ei annaks, kes teid siis kurjasti nuhtleb. Võib-olla parunihärra lepib teiega, kui raha kohe kätte annate. Tehke ruttu!"

Kadunud kalliskivid

Nüüd Kaarli naine läks kohtuhärraga aita ja varsti tulid mõlemad sealt tagasi, kohtusaksal nii toobist natuke suurem kann käes. Seejärele tutvuti rahadega ning räägiti midagi saksa keeles. Siis küsis kohtunik: "Aga kus need munakesed või kivid on, mis rahade hulgas olid?" Kaarel ja tema naine ei lausunud kumbki sõnakestki, vahtisid ainult hirmunult teineteisele otsa.

"Kas tahate suud lahti teha või mitte?" hüüdis parun.

"Aulik kohtuhärra," pöördus Kaarli naine selle poole, "meie käes neid küll enam ei ole. Nägime neid säravaid munakesi, aga kuhu siis Juhanes nad pani, seda meie ei tea."

"Valetad!" karjus parun ning küsis siis: "Kus see poiss praegu on?"

Kuuldud, et see on karjas, saadeti opman sandarmiga poisile järele, kes aia taga heinamaal karja hoidis. Varsti oldigi tagasi, opman ees, Juhanes keskel nagu vang, ja sandarm taga. Kohtuhärra, kes vahepeal aida trepile oli istunud, tõusis nüüd üles ning ütles poisile mahedalt: "Tule aga lähemale, poisu, ja räägi, kus need munakesed on, mis sa ühes rahadega leidsid. Kas need on praegu sinu käes?"

Kaarli karjapoisist poeg jäi seisma nagu post, kübar kuklas, kuub eest laiali, isa vana villane kampsun selle all, viisud jalas, karjavits paremas käes, pahem käsi kampsuni taskus, ega teinud küsijast väljagi.

"Kas sa ei kuulnud, mis kohtuhärra küsis? Võta müts peast, kui sakstega räägid!" ütles parun ning ähvardas poissi kepiga.

Poiss vaatas isale ja emale näkku nagu küsides nõu, mis ütelda. Seepeale ema võttis tal mütsi peast, pani selle aidatrepile ja ütles: "Räägi, kui saksad küsivad," — "Mis ma tean rääkida," vastas nüüd Juhanes, "need ei olnudki munad, millest räägitakse, need asjad olid väiksemad kui pähklid."

"Noh, neid mina küsingi, et kuhu sa need oled pannud?" ütles kohtunik. "Räägi ilusasti kõik ära ja kui sa need pähklid meile kätte juhatad, siis anname sulle hõberublatüki leidmise eest."

"Mul ei ole neid enam, kaotasin ära," kurtis poiss. "Valetab!" karjus parun. Kohtunik ütles siis midagi saksa keeles parunile ning paitades viimaks poisi pead kõneles: "Sa jookse ja too nüüd need pähklid või pisikesed munakesed siia, siis anname sulle kaks hõberublatükki ja saadame sulle suure kotitäie kringleid ka."

"Ütlen õigust," seletas poiss, "kaks päeva olid nad mul püksitaskus alles. Pühapäeva hommikul aga läksin karjaga Kirepi-poolsesse metsa, seal võtsin need pabulad kätte. Esiti katsusin neid hambaga, et kas on ka kõvad, siis proovisin neid noaga kraapida, aga nuga neile külge ei hakanud. Selle aja sees olid lehmad ja lambad metsa läinud ja kui seda nägin, pistsin need imelikud pabulad sellesama kampsuni tasku, mis mul praegu seljas, see on isa kampsun. Ma siis ei teadnud, et taskud on tal katki. Kari oli metsa mööda laiali ja kui ta metsast välja ajada olin saanud ja sõrmed kampsunitasku panin, oli tasku tühi — auk oli sees. Mul oli oma pabulaist nii kahju, et vesi tuli silma. Otsisin küll siis mis otsisin, aga kust sa neid enam mahalangenud lehtede hulgast kätte saad! Nii nad kaotasingi ära."

Juhanes rääkis usutavalt ja parun tema sõnu kuuldes vihastas nii, et läks näost siniseks ning tahtis poisikest kepiga lüüa. Hundi- ja kuradipojaks nimetas ta teda, vargaks ja röövliks. "Sa tahad mind varastada, tahad mind varastada!" karjus ta.

"Pea tuleks sul maha raiuda!" kisendas parun.

Rahunenud natuke, parun rääkis midagi kohtunikuga ja siis viimane pööras Johannese kampsunitaskud pahupidi, nähti küll auku taskus ja muidugi ei leitud midagi. Nüüd parun kukkus uuesti vanduma:

"Kuradi maa-rahvas!" ütles. "Küll on tal elu nüüd! Mõisaväljale enam tööle ei tahaks tulla, peksa neid saadanaid ka enam ei tohtivat, ütlevad. Ja nüüd on neile ka Venemaa väravad lahti tehtud, et võivad aga minna sisse, kuhu tahavad — kes Samaarasse, kes Saratovi, Krimmi või Kaukasusse, mina ei või neid keelata enam. Kurat võtaks uusi seadusi ja rumalaid talupoegi!"

Nii eesti keeles käratsedes parun viimaks astus tõlda ja tema järele kohtusaks ning sõideti ära."

"Ära viisid prohvused Juhanese leitud kannu kogu selle täie rahaga ja ei annud ühtki rahakest ka neist poisile mälestuseks," lõpetas Jaan oma jutu. Ning lisas juure: "Parun oleks veel tõega kõik läbi peksnud ka oma kepiga, kui kohtunik poleks teda takistanud ja tagasi hoidnud, niisugune on see meie saks."

"Näete nüüd," tähendas minu vanaema, "Kaarli naise pikk keel tõi talle karistuse kätte. Ei olnud midagi kasu sellest rahaleidmisest muule kellelegi kui parunile. Kes sul käskis rääkida või hoobelda!"

Metsakivi Kaarel otsustab kodumaalt lahkuda

Aga omamoodi "kasud" ja üllatavad tagajärjed olid sel Metsakivi karjapoisi leitud ja siis jälle kaotatud rahade lool siiski. Sest nüüd tema isa oli lõplikult otsustanud Alatskivilt lahkuda ning Krimmi siirduda. Ja kuna ta üksi oma perega ei tahtnud ära rännata, siis seda innukamalt ta hakkas nüüd koguma endale kaaslasi ja veenma veel kõhklevaid mõtteosalisi. Kubernerilt väljarändamise luba alles käes — Kaarlist sai nüüd teine Laksi Tõnis.

"Lähme ära, vennad!" rääkis ta külades. "Venemaale virutagem, siin, te näete, ei ole enam elu."

Ja nagu Laksi Tõnise ajal koguneti tema Laksi rehetuppa öösiti nõupidamisele, nii need kokkukäimised jatkusid nüüd Metsakivi Kaarli juure "Metsakivile". Ja nagu Laksi talus, nii leidusid ka siin, nagu kõikjal eesti taludes tollal, rehetare tagumise seina juures pererahvale magamisasemeks polutid. Aga ka voodi, pikad pingid ja pakk istumiseks olid siin olemas. Kui öö oli saabunud, süüdati peerg põlema ning selle valgele hakkas kogunema küll taate, küll nooremaid. Võeti istet, kes pingil, kes pakul, kes poluti äärel — ning hakati kaaluma, kuidas ja millal teostada väljarändamist. Kuigi luba oli olemas väljarändamiseks, olid siiski õue seatud vahid, kes iga võõra tulekust tarre tõid teate. Mina käisin ka paaril säärasel koosolekul ja mulle on jäänud meele Metsakivi Kaarli sõnad ühelt niisuguselt nõupidamiselt:

"Mina müün oma talukraami maha, mina lähen, saagu mis saab, kes tahab parunikintsu kaapida, jäägu maha. Olen terve inimene, nälga mina ei jää ja teie teate ise, et Krimmis kellegi orjamist ilma tasuta ei ole, teed tööd, saad ka palga. Siin tahetakse meilt hinge ka seest välja pigistada. Kui oleme hulgakesi koos, siis ei jää me ka keelega hätta. Otsustage nüüd ise, kas tulete või mitte. Mina ütlen: lähme ära!"

Ja kümme perekonda, üksikutega kokku umbes 100 inimest, sai Kaarel lõpuks oma nõusse.

"Jäägu tühjaks Alatskivi paruni talud, kündku ise oma maad!" hõisati endi keskel ja vahel päris avalikult teistegi ees. "Hullem ei või mujal elu olla kui siin."

Muidugi sai sellest kõigest kuulda ka Alatskivi ja Luunja mõisade parun. Aga karistada ta Kaarlit ometi ei saanud muul viisil, kui et andis tema talu rendile Kustasse Joosepile. Ja rendilepingud öeldi üles teistelegi agaramaile "mässajaile".

Nüüd ei jäänudki Kaarlil ja tema jüngreil tõesti teist teed, kui hakatagi võtma üsna tõsiselt väljarändamise plaane. Nii saabus talv ja ilus reetee ja siis kord Metsakivi Kaarel sõitis meie aida ukse ette, reel kaks vakalist jahukotti, mis pandi meie aita.

"Ole hea mees," ütles ta mu isale, "nüüd on asjad nii, et parun, kui tahaksingi, mulle enam talu tagasi ei anna. Võta need kotid hoiule kevadeni, kui meie Krimmi-sõit algab."

"Nojah," ohkas minu isa, "mis siis teha, kui nii on lood."

"Nii jah on," vastas Kaarel.

Talve jooksul ta müüs ära oma talu inventari. Hobused ja lehmad müüdi ranna venelasile, heinad ja õled aga jälle Kirepi venekaile ja poluvernikuile. Sama teed käisid teised, kes olid otsustanud kodumaalt lahkuda, igaüks, kel oli midagi vähegi liigset müüa.

Kevadel tõi Kaarel meie aita veel kolm kotti, sees riided, kangapakid, meeste ja naiste särgid ja muu säärane, ning asus siis ise korterisse Savimetsa külla, jäädes ootama päeva, mil üle Peipsi sõit lodjaga oleks kõige soodsam.

"Vaata kui rumalasti parun tegi," arvas minu vanaema, "ikka palju rahvast läheb vallast ära, kas seda vaja oli? Ja kõik selle karjapoisi pärast, kes selle raha leidis. Ütle veel, et karjapoiss ei tee vägitükke, nagu väike Taavet tegi Koljatiga! Oleks natuke rootsi raha temale ka jäetud, või siis Kaarel nii kurjaks oleks saanud ja Laksi Tõnise jälgedes käima hakanud."

Väljarändajad asuvad teele

Kaarli ja ta mõttekaaslaste ärasõidu päev saabus.

Õhtul enne seda, enne loojangut, tuli Kaarel viimselt meile.

"Tulin nüüd, vana üleaedne ja kaim, sinu palvele. Rakenda oma hobune, pane minu kraamikotid peale ja vii mind Lahe silla juure. Lodi, mis meid Pihkva viib, ootab tuult juba kolmandat päeva seal. Täna õhtupoolikul tõusis tubli põhjatuul ja lodjamees on käskinud kõigil Krimmi rändajail rutata, sest nüüd on tuul paras sõiduks."

Kuni õhtust söödi, tõi sulane Jaan koplist hobuse koju ja hakkas seda rakendama.

"Sina, Kaarlikene," ütles siis veel lauas istujale minu vanaema, "sööd nüüd Eestimaal viimast korda. Ei tea, kas siin maailmas üksteist enam näeme. Oleme oma elupäevad seni hästi läbi saanud, ei ole meie vahel tüli ega pahandust olnud." Ja edasi rääkides ta jutt tundus kõik kui ärasaate lahkumiskõne. Minu vanaema oskas rääkida.

Kaarligi süda härdus, ta lõug hakkas värisema. Aga siis kogus ta end, tänas vanaema ja meid kõiki ning ütles: "Ega, kui õigust ütelda, nii väga kahju siiski minna polegi. Sest mis elu see meil siin on olnud? Tööta muudkui raskelt päevad ja ööd läbi, aga paremat ei tule ega silm seleta ees. Kõik isade, meie vaeste isade, jälgedes. Söö oma haganaleiba ja ela nagu metsinimene, kotiriidest püksid jalas, viisud varvaste otsas. Kas laias maailmas siis tõesti paremat olukorda ei leidu? Ehk mujal tasub end töö teisiti ja pole sul seljataga ei kiltrit, opmani ega paruni piitsa. Ma ei põgene tema eest, ma lähen ainult võõrsile teritama oma silma ja kätt teistes oludes. Ehk see on kasuks minu pojale ja meie maale ka."

Ses tema lõpulauses kõlas kui tõotus: "Meie tuleme kord tagasi oma isade maale kui pärisperemehed, kes enam paruneid ei tarvitse tunnustada ega tunnusta neid ka.

"Ei tea," pomises endamisi minu kõrval vanaema, tark naine, "kuidas on õige, kas on kasuks minna või jääda. Meie jääme küll kodumaale."

Väljutud tarest, tõsteti Kaarli riided aidast vankrile. Mu isa tahtis ka tema jahukotte hakata liigutama, kuid Kaarel segas vahele. "Las olla," ütles, "teel ütlen, kuhu jahu tuleb viia."

Siis jäeti pererahvas jumalaga. Isa lubas minul endaga ja Kaarliga kaasa sõita.

Olime juba natuke maad teel olnud, kui Kaarel hakkas rääkima:

"Laheperalt Jõgi Juhan ja Kase Kaarel oma perekondadega, Riidmaalt Käpa Tõnu ja Kalmuse Aadam oma perega, mina ja minu vend Jakob, kes, näed, meie saunas elas oma lastega — oh, puha oma inimesed… Küll teel kokku hoiame. Nelja perekonda mina ei tunne üldse. Neil ei ole kuberneri luba väljarändamiseks ja nad tulevad salaja kaasa… Kokku on meid peaaegu 100 inimest."

"Noh, ütle, kas palju said ka kogu oma kraami eest raha?" küsis isa.

"Jumal tänatud, ligi tuhat rubla."

"Noh, vaata, suur summa. Kui oleks see raha ka sinule jäänud, mis su poeg leidis, ehk oleks siis nüüd teine tuhat esimese kõrval olnud. Aga või parun jättis, olgugi et raha maa seest leiti. Mina praeguni ei tea, kes see pika keelega inimene oli, kes sellest rahaleidmisest mõisale viis sõnumi."

"Küll mina tean. Ja mina nüüd räägin sulle terve asja ära, sest mina ei karda enam Alatskivi parunit ega siinset kohtu-härrat, mis minul enam nendega või neil minuga pistmist, olen nüüd vaba inimene. Ja vaata, mul on ikka raha ka… Ega ma ei räägi sellest minu kraamist ja loomade eest saadud rahast."

Kalliskivide saladus selgub

"Mis rahast sa siis räägid, ja kust see on saadud?" küsis isa.

"Eks ikka Juhanes-poeg meile selle võimaldas," naeratas Kaarel. "See oli niisugune lugu, ma jutustan selle ära. Mäletad seda päeva, kui parun meil käis ja Juhanese leitud raha meilt ära võttis?"

Isa noogutas.

"Paruni sõitu nägi eemalt ka Karja Lell. Tema teadis ka sellest rahaleidmisest ja tema kohe mõistis, mis nüüd on tulemas. Ta jooksis ruttu oma hurtsiku ukse eest meie karja juure ning õpetas Juhanesele kätte vastused, mis ta sakstele pidi andma, kalliskivid aga ta võttis Juhaneselt ära ning peitis nad oma tubakakotti. Ta teadis nende olemasolust Silma Jaani naiselt, kes temale ja tema naisele ka oli rääkinud pikalt-laialt Juhanese leiust. Vaata Silma Jaan oli see mees, kes parunile kõik ära rääkis… No-jah, käigu siis tema käsi hästi! Vaata, et talle küüne otsa väärtki tänu ka oleks selle eest mõisas öeldud... Sama päeva õhtul, kui parun päise päeva ajal meilt raha ära röövis, tuli pimedas Karja Lell meile, kutsus mu kõrvale ja ütles, et Juhanese kalliskivid on tema käes. Avas siis oma tubakakoti ning ütles: "Vaata, kuidas säravad, ei need ole mänguasjad, vaid väga kallid kivid. Annan nad sulle nüüd tagasi ja sina pane nad nii paigale, et keegi ei leiaks ega teaks neist midagi. Oma naisele ka ära lausu asjast mitte poolt sõnagi, poega käse ka oma suud pidada, et uut õnnetust et juhtuks. Parajal ajal mine Nina kullasepa juure, tema on aus ja õiglane mees, küsi temalt, mis need kivid maksavad ja ära siis neid ka kohe temale ära müü. Võib-olla maksavad need kivid õige palju raha." Vaata, nii ütles Karja Lell ja andis mulle need kalliskivid kätte... Lasksin tükk aega mööda minna ja läksin siis enne jõulu Ninale, nagu Lell soovitas. Kui kullasepp neid kive nägi, jahmatas ta ning küsis, kust mina need sain. Rääkisin talle kogu loo ära, sest Lell arvas, et teda võib usaldada. "Need kivid maksavad tuhandeid rublasid, aga talumehel on neist raske lahti saada ja ka õiget hinda näha. Kui lähed neid mõnele Tartu kullasepale müüma, siis pakuvad ehk sulle paarsada rubla. Kui sa rahule ei jää ning ära minna tahad, siis ei anta sulle neid kive kätte ning ähvardatakse tuua politsei, sest nad aimavad, et võisid need kas varastada või leida ja siis jääd kalliskividest ilma ja rahast ilma. Minul on Tartus üks tuttav kullasepp, kelle juures aasta otsa õpilaseks olin. Tema niisugune röövel ei ole, nagu teised. Kui tulen sinuga linna kaasa, siis saad ikka mõne tuhande kätte." Minul seda kuuldes hakkas südagi värisema, sest jutt oli tuhandeist rubladest. Mina siis palusin seda Nina-küla kullaseppa Teslovi minuga Tartu sõita. Tema oli nõus ja nii olime ühel päeval kahekesi Tartus tema tuttava toas. Kui Tartu kullasepp minu kive nägi, sattus ta suurde ärevusse. Rahustudes ta hakkas neid küll kaaluma, küll kastma ühte sinisesse vedelikku, siis jälle villase lapiga hõõruma, küsis siis: "Kui palju neist kividest nõuate?" "Viistuhat rubla," vastas Teslov minu eest. "Seda mina maksa ei saa," vastas kullasepp, "ma ei ütle, et nad seda raha ei maksa, aga ega neid mulle endale vaja pole, müün nad edasi ja pean sõitma kas Riiga või Peterburi posthobustel, eks see nõua kulu, vaeva, muret ja hoolt. Nelituhat maksan mina küll nende eest kokku." Nüüd minul kõik ihuliikmed hakkasid värisema, kuuldes nii suurt summat. Kuid Teslov nõudis järelejätmatult 5000. Viimaks tartlane pika mõtlemise peale pakkus 4500 rubla, kuid tingimusel, et meie kellelegi ei tohi rääkida, et need kivid temale müüsíme. "Kui olete nõus," ütles, "siis maksan kohe raha välja." Võtsin vastu need 4500 rubla, andsin Teslovile abi ja nõu eest 50 rubla ja sõitsime koju, kus mina sõnagi ei lausunud kellelegi, mis oli juhtunud, ja elasin veel kaua aega nagu unes, sest raske oli endal uskuda, et mul nii palju raha on. Nüüd saad ehk aru, miks mina sinna Krimmi nii kipun. Ma ei taha ainult vihatud parunist lahti saada, mina kardan siin näidata, et olen rahamees, kui teen seda, siis on parunil selge, kuidas lood nende kalliskividega olid, ja siis, vaata, et ma jälle kõigest ilma ei jää, võim ja suured tuttavad on ju temal, sidemed politseiga ja kohtuga jne. Tean, sina pead seda saladust ega avalda seda."

Nii rääkis Metsakivi Kaarel, kui olime teel Peipsi randa, Lahe silla juure. Nüüd, mil olen juba ise vana mees, mõistan, kuidas vahel võidakse saada kas või rahvuslikuks kangelaseks ja kuulsuseks: Metsakivi Kaarel ei käinud ainult selleks Laksi Tõnise jälgedes, et parandada kohaliku rahva eluvõimalusi seega, et ühed juhtis kodumaalt paremaisse oludesse välja, kuna teiste, kodumaale jäänute elu jälle kergendas sel teel, et pani paruni natuke mõtlema, et ei maksa oma viimseid rentnikke ja mõisa tööde tegijaid liigselt rõhuda, et needki ära ei läheks võõrsile häda sunnil. Kaarlil oli oma suur isiklik põhjus väljarändamiseks. Muidugi ei mõistnud mina seda tollal, minu silmis oli ta nüüd tark ja väga rikas mees.

Kui jõudsime Kesklahe küla kohale, võttis Kaarel oma rahakoti pükstetaskust ning andes sealt 25-rublase raha minu isale ütles: "See raha anna kohe hommepäev Karja-Lellele. Ja need jahukotid, mis sinu juure jäid, need vii ka temale. Ütle, et see on tasuks Metsakivi Kaarlilt temale ta abi ja kalliskivide päästmise eest paruni küüntest. Aga Silma Jaanile ütle, et kogu vallarahvas teab, et tema see pika keelega mees ja äraandja oli, kes kintsu kaapides parunile Juhanese rahaleiust teatas."

Isa lubas Kaarli soovi täita.

Lahkumise silmapilk

Nii umbes keskööl Peipsi randa jõudes nägime seal südantlõhestavat pilti: palju rahvast oli koos, üksi väljarändajaid umbes sada, lapsed-naised küürutamas oma kraaminatukese juures ning haledasti nutmas. Mehed kandsid oma sugulaste vankreilt oma riidekotte ja muud ranna ääre maha, iga perekonna asjad ise paika, ja juttu ja haletsemist oli kurb kuulata ja näha. Rannast nii sammu 100 eemal hõljus järvel suur must lodi, ta kirjuks värvitud kõrged mastid kõikusid kahele poole.

Lõpuks, kui kõik väljarändajad olid koos, hakati nende kraami lootsikutega lodja juure vedama, iga kord üks perekond oma varapakkidega. Suurem osa väljarändajaist, eriti naised, polnud veel eluilmas suurema vee peal sõitnud. Seepärast, kui jälle uus lootsikutäis rahvast rannast hakkas eemalduma, tõusis sellest laste ja naiste hädaldamine, sest lootsik kõikus tugevasti Peipsi vahustel lainetel. Kuid päris hädaldamine tõusis siis, kui naisi lootsikust lotja hakati tõstma, sest lodi kiikus kohisevail laineil üsna kõvasti. Veel mõned kaldal embasid mahajääjaid või lahkujaid ning kuuldus sekka südantlõhestavat nuttu. Aga lõpuks käsutati viimsedki rannasviibijad lotja ja kui viimne lootsikutäis oli kaldalt lahkunud ning siis musta peletise kerre kadunud, kerkis lodja puri ja suur vesisõiduk kadus silmist. Mahajääjad aga veel vahtisid lodjale järele, kuni silmad jaksasid. Siis üksteise järele hakati rannast lahkuma ning kodu poole sõitma. Sellest on juba 70 aastat möödunud, aga igakord praegugi, kui juhtun Lahe sillale, kerkib mu silmade ette see Krimmi rännanute alatskivilaste ärasõiduöö oma ärevuse ja kurbusega. Ei keegi väljarännanuist enam tulnud tagasi. Mina vähemalt neid enam ei näinud.

Kui Metsakivile tagasi jõudsime, oli päike juba kõrgel. Isa ei rakendanud hobustki lahti, vaid tõstis aidast Kaarli kaks vakka jahu vankrile ja sõitsime Karja-Lelle tare juure. Lell meid nähes imestas, et millega tema seda jahu ära oli teeninud, ütles aga, et leib oli tal küll otsakorral. "Ega see minu jahu pole." sõnas isa, "selle saadab sulle Metsakivi Kaarel selle eest, et andsid temale abi ja nõu ja olid aus." Siis andis ta temale üle ka 25 rubla ja jutustas vanamehele kõik nii ära, nagu Kaarel seda oli soovinud, ja kuidas Kaarel sai 4500 rubla. Nüüd võib ta osta endale Krimmi mõisa selle rahaga, sest ta on nüüd sinu läbi rikas mees," lõpetas minu isa oma jutu. Lell seisis vankri juures sõnalausumata ning kuulas mõttes, nagu ei saaks ta aru, millest oli jutt. Kui talle raha pihku pandi, alles siis ta tõstis silmad ja ta lõug hakkas ärevusest värisema. "Jumal ei unusta vaeseid." lausus siis liigutatult. "Nüüd võin endale kas või kaks hobust muretseda, sest 10—12 rubla eest saab paraja popsihobuse osta, või mulle kallist 2O—30-rublalist vajagi. Hobust olen tahtnud juba ammu endale osta, aga polnud võimalik."

Kiri Krimmist

Järgmisel suvel saabus minu isale Krimmist Metsakivi Kaarlilt kiri, kus meile teatati, et suurem osa Krimmi asunud alatskivilasist pole sinna pikemaks peatuma jäänud, vaid juba teisel aastal edasi Kaukasusse rännanud. Kaarel ise polnud ka põllumeheks hakanud, vaid endale Simferopoli linna suure aiamaaga kahekordse maja ostnud. Aiamaal, kirjutas, kasvatame arbuuse ja meloneid ja saagi saadame turule Peterburki ja Moskva.

"Suvel on meil kogu aeg tegemist aias, ei jaksa meie kolmekesi — mina, naine ja Juhanes — seda tööd äragi teha, mis siin vaja teha," kirjutas ta edasi, "palkame päevilisi abiks. Aga kui viljad on müüdud, siis pole meil ülejäänud ajal palju mingit tööd enam teha, et istu või jaluta väljas ja oota uut kevadet ja suve. Maja üürist ja aia sissetulekust saame aastas tublit raha, nii et elamiseks sellest pooltki ära ei kulu.

Elame seepärast nüüd, noh, kuidas pean ütlema, — elame, nagu Eestimaal elavad mõisnikud. Ülepea ütelda, minu perekonnaelu on praegu väga hea, nii et paremat ei oska küll tahtagi. Minu vend Jakob, kes meie saunas Alatskivil elas, on nüüd oma naise ja lastega ühe suurmaaomaniku juures, kel 10 tuhat lammast, lamburiks. Rätsep Mihkel Mihkelson, kes oma emaga teie saunas elas, ostis ka endale Simferopoli linna maja, väikese maja, kus elab praegugi ja on poissmees, kaupleb aiaviljaga. Sinu ristipoeg Kalmuse Kaarel ja Kiisa Toomas ja Kannu Kusta — need läksid ühes teistega ära Kaukasusse, sest seal olevat elu veel kindlam. Kel 100 rubla raha, võivat seal juba põllumeheks hakata,— aga Krimmis ei saa seda mõteldagi, kui sul tuhandet taskus ei ole, siin olgu ikka vähemalt 10 tuhat rubla käes, siis võib siin õigeks põllumeheks hakata.

Palju tuhat tervist kõigile ja minu vennale Markusele! Ja veel tuhat tervist vanale Karja Lellele! Ilma tema nõuta ja abita oleksin mina praegugi vaene teomees olnud Alatskivil, nagu ennemaltki, sest kui Karja Lell ei oleks neid kalliskivikesi oma kätte võtnud minu pojalt, siis oleksid need ka ühes rahaga Alatskivi paruni tasku läinud.

Ilma kätt andmata ja teineteist nägemata jätame nüüd jumalaga.

Kirjutatud Simferopoli linnas sel 1. augustil 1864. a."

Kirja lõppu oli märgitud: "Tähendus: Seda kirja ei kirjutanud Kaarel Metsakivi ise, aga tema etteütlemise järele kirjutasin mina selle kirja. Taaniel Paulmann, Krimmi läinud Virumaalt."

Lõppmärkusi

Nii elas siis nüüd Metsakivi Kaarel Krimmis. Ja eesti asunduste elust (Niggoli jt. andmete järgi) teame, et käsi ei käinud halvasti ka neil alatskivilasil, kes Krimmist edasi Kaukasusse siirdusid. Neist paljudest said kui mitte lausa rikkad, siis vähemalt jõukad inimesed. Ekslikult on koguteoses "Tartumaa" öeldud, nagu oleksid mõned alatskivilased kohe varsti Krimmist Alatskivile tagasi tulnud. Need "tagasitulijad" polnud muu keegi, kui Laksi Tõnise poolt maakuulajaiks Krimmi saadetud Otsa Kaarel ja Kalmuse Jüri kellest juba eelpool juttu oli — nad pididki tagasi tulema, sest nende ülesanne oli täidetud.

Ja meie, kes jäime Alatskivile? Visalt parun Nolckenile vastu pannes ning töötades ja paremaid aegu uute seaduste varjus oodates võisime juba meiegi iseseisvate inimestena elama hakata ning, vabanenud mõisa orjamisest, ka raha näha oma vaeva eest põllul. Esimesed talud omandasid endile alatskivilased juba aastal 1865, mil osteti mõisnikult 10 talu. Minu isa ostis juba 6 aastat hiljem, pärast Sillaotsa rendile saamist, endale Seletuse talu, muidugi võlaga, kus mina elan praegugi — oludes, milliseid Alatskivil minu lapsepõlve päevil keegi lihtsalt ette kujutadagi ei mõistnud. Mõlemad Metsakivi talud müüdi ära Viljandimaa meestele.

Sellega lõpevad Seletuse vanaperemehe Joosep Kiissi mälestusmärkused Metsakivi Kaarlist, kes tänu oma poja õnnelikule kalliskivideleiule võis organiseerida ja teostada massilise väljarändamise Alatskivilt Krimmi, nii siis viia läbi see, mis ebaõnnestus Laksi Tõnisel, kes sai laiemalt tuntuks Juhan Veizenbergi populaarse laulu kaudu ja kellele alatskivilased hiljem püstitasid mälestussamba Alatskivi surnuaiale.